Möödunud suvel hakkasin Tallinnas silmaarsti aega otsima. Pean igal aastal ka uuringud tegema, seega tahtsin kindlasti haigekassa aega. Igalt poolt öeldi, et aega ei ole ja ei tea, millal tuleb. Sellest võiks juba omaette loo kirjutada.

Mina mõtlesin, et mis seal ikka, olen puhkuse ajal Võrus ja proovin seal arsti juures käia. Õnneks sain ka aja. Teadmiseks, et ega Võru haiglaski oma silmaarsti pole. Vastuvõttu käivad tegemas Tartu arstid.

Mille peale ma aga ei tulnud, oli see, et ka uuringuaparatuuri Võrus pole. Silmaarst oli küll ääretult vastutulelik ja leidis mulle Tartusse aja, nii et sain puhkuse jooksul uuringul ära käia.

Aga mida ütleb see meie arstiabi kohta? Mina Tallinna inimesena käisin Võrus silmaarsti juures ja Tartus uuringutel. Kokku läks mul selle peale poolteist puhkusepäeva.

Kuidas aga saavad hakkama Võrumaa inimesed? Kust võtab inimene raha, et kogu aeg niimoodi ringi sõita? Töölt tuleb ka ju vabad päevad võtta. Tööinimene peab vaba päeva võtma ka siis, kui on tarvis lapsi või vanureid arsti juurde viia.

Kuidas ja kui tihti käivad maakonnaliinid, ei vääri isegi vihastamist.

Nii et tõesti, ka arstiabi muutub meil järjest efektiivsemaks. Aga kes sellest lõpuks üldse osa saavad?

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena