Endise luureohvitseri doktoritöö: Eesti võiks võtta juhtrolli tärkavate sõjaliste konfliktide lahendamisel
Täna kaitseb endine luureohvitser Rene Toomse Tallinna ülikooli ühiskonnateaduste instituudis doktoritööd, milles ta väidab, et oludega kiirelt kohanevad väikeriigid võivad globaalsete julgeolekuprobleemide lahendamisel olla suurriikidest efektiivsemad.
Tavapäraselt eeldatakse, et globaalseid probleeme saavad lahendada vaid suurriigid, kel on rohkem vahendeid ja mõjujõudu. Seega on väikeriigid oma julgeoleku tagamisel pigem lootnud koalitsiooniliikmesusele ning suurriikide otsuste toetamisele. Viimase kahe kümnendi sõjad Lähis-Idas on aga näidanud, et suurrikide strateegiad ei ole aidanud tagada suuremat globaalset julgeolekut, vahendab ülikooli pressiesindaja.
Rene Toomse sõnul on mitmed konfliktipiirkonnad muutunud veelgi ebastabiilsemaks ja massiline põgeniketulv Euroopasse on lääneriikidele saamas tõsiseks katsumuseks. "See võib olla märgiks, et suured riigid on muutuvate oludega kohanemiseks liiga aeglased ning traditsioonilised lahendused, nagu sõjalise jõu kasutamine ebademokraatlike valitsuste kõrvaldamiseks, ei loo pinnast soovitud stabiilsusele."
Toomse hinnangul on väikeriigil potentsiaali muutustega kiiremini kohaneda, leida nutikaid lahendusi ja rakendada tsiviileksperte pingete vähendamiseks. "Edukad mõjutusoperatsioonid, mis lahendavad konflikti eos, säästes nii inimelusid kui ka sõjakulusid, on midagi, mis väärtustaks väikeriiki rahvusvahelisel areenil ja tõstaks oluliselt tema kaalu. Otsides liitlasi ja täiendavaid vahendeid eelkõige teiste sarnaselt mõtlevate väikeriikide hulgast, on Eestil võimalus võtta sellistes arendusoperatsioonides isegi juhtroll."
Teisalt ohustab Ida-Euroopa riike järjest tõsisemalt Venemaa sõjalise tugevuse kasv ja agressiivne välispoliitika. Toomse leiab, et Eesti-sugusel väikeriigil on oma positsiooni ja julgeoleku tõstmiseks enam võimalusi, kui rakendada konventsionaalseid lahendusi ja loota koalitsiooni abile. „Väikeriik peab end eelkõige intellektuaalselt lahti rebima kujutisest, et väike ei suuda suurele vastu saada. Tuleb osata filtreerida edukaid õppetunde meie senistelt vastastelt ja sellised meetodid enda kasuks tööle panna. Hübriidsõjapidamine on siin võtmesõnaks,“ lisas ta.
Oluliseks argumendiks senise koalitsioonistrateegia ebapiisavusest on Toomse sõnul NATO riikide kaitse-eelarve jätkuv vähenemine. Enamuse NATO riikide kaitse-eelarved räägivad teist keelt kui lubadused ning ei saa kindel olla, et sõja puhkemise korral jõuaksid liitlased piisavalt kiiresti meile appi. Seetõttu on Eestil tõenäoliselt mõistlikum arendada ulatuslik ja terav mittekonventsionaalne sõjapidamisvõimekus, mis on oma edukust näidanud mitmete lääneriikide vastaste kasutuses, mitte aga arendada minimudelit suurriigi armeest.
Just Eesti Kaitseliit on unikaalne sõjalis-tsiviilvõimekusega organisatsioon, millel oleks nii ennetavates mõjutusoperatsioonides kui hübriidvõitluses kanda oluline roll. Samuti võiks Eesti erioperatsioonide grupp keskenduda tõsisemalt kriitiliste tsiviiloskuste rakendamisele plahvatusohtlikes piirkondades, kus peamised konfliktiallikad peituvad sotsiaal- ja majandussfääris ning ei ole lahendatavad relvade abil. Erioperatsioonide operaatoritel on oluliselt paremad enesekaitse- ja ellujäämisoskused just seal, kuhu üksi tsiviilekspert vabal tahtel minna ei soovi, kuid kelle abita pingeleevendus paraku ei toimi.
Rene Toomse doktoritöö „Defending Estonia in Peace and War. Retaining a Small State Near Aggressive Neighbor by Utilizing Unconventional Strategies / Kaitstes Eestit rahus ja sõjas. Väikeriigi julgeoleku tagamisest agressiivse naaberriigi läheduses, kasutades mittekonventsionaalseid strateegiaid” on valminud Tallinna Ülikooli professor Jyrki Käköneni juhendamisel. Oponendid on filosoofiadoktor Eric Allan Sibul ja Soome Riigikaitse Ülikooli professor Jari Rantapelkonen.
Doktoritöö on kättesaadav TLÜ akadeemilise raamatukogu keskkonnas ETERA.
