Jaan Ginter: Toobali ja Laasi kaasus ei ole võrreldav Wikileaksist andmete saamisega
Eraviisilises jälitustegevuses süüdimõistetud Priit Toobali ja Lauri Laasi juhtumi valguses tõstatas eilne ajaleht Pealinn küsimuse, kas näiteks Wikileaksist pärit riiklike e-kirjade kasutamine ajakirjanike poolt ilma nende omaniku otsese nõusolekuta, on samuti kriminaalkorras karistatav jälitustegevus.
Kuigi just sots Ivor Onksion tõi omal algatusel Hannes Rummi erakirjad Keskerakonna kontorisse ning keeldus hiljem kohtus silmast silma tunnistusi andmast, mõistis reedel riigikohus eraviisilises jälitustegevuses süüdi hoopis poliitikud Lauri Laasi ja Priit Toobali, kirjutab Pealinn.
Tolle juhtumiga umbes samal perioodil väisas ajalehe Postimees reporter Norra suurlehte Aftenposten, tutvumaks USA diplomaatide koostatud konfidentsiaalsete ettekannetega.
Aftenposteni kätte olid need ettekanded omakorda andnud kõmuline Wikileaks: rahvusvaheliselt tegutsev mittetulundusühing, mis tegeleb salastatud ja poliitiliselt tundlikke teemasid käsitlevate dokumentide avaldamisega. Paralleelid on siinkohal üsna lihtsad. Erinevus seisneb vaid vahelülide arvus. Piltlikult öeldes oli sel juhul Onksioniks Wikileaks, kes ühel päeval avastas, et tal on ligipääs valitsusasutuse postkastidesse. (Wikileaksil oli abiks kaasosaline, Onksionil aga lihtsalt juhus.) Toobali ning Laasina võiks käsitleda aga Aftenpostenit. Erinevus on aga selles, et Aftenposten jagas omakorda võõraid e-kirju lahkelt laiali, mida Laasi ja Toobal ei teinud.
Mõne juristi arvates, kellega Pealinn konsulteeris, võib edaspidi jälitustegevusele kihutamises kohtu alla sattuda ja süüdi mõistetud saada iga ajakirjanik. Keeruline on tõestada, et näiteks ei kihutanud mõnda ametnikku ametkondlikke pabereid endale tooma, vaid et ametnik tõi need ise, enda initsiatiivil ja ilma pealekäimiseta. Aftenpostenit on sel juhul ühtlasi võimalik käsitleda, koos mitme teise maailma suurajalehega, kui ühte Wikileaksi kuriteole kihutajat, kirjutatakse Pealinnas.
Tartu Ülikooli kriminoloogia professor Jaan Ginter ütles Delfile antud kommentaaris, et Aftenposteniga ei saa seda kaasust võrrelda. "Aftenposteni kohta ei ole ühtegi tõendit, et Aftenposten oleks enne Wikileaksi poolt andmete allalaadimist Wikileaksiga kontakteerunud ning taotlenud salajase teabe allalaadimist," selgitas professor.
