Janar Siniväli: meie haridussüsteem on ka ilma kehalise kasvatuse eksamita liiga tulemuse mõõtmise poole kaldu
Panen kirja mõned mõtted seoses Delfi Rahva hääles püstitatud küsimusega kehalise kasvatuse riigieksami kohta. Eksamid on olemuselt normipõhised, mõõdetavatele tulemustele orienteeritud. Matemaatikas ja ajaloos on valemite ja faktide mõistmise nõue paratamatu, seal on mõõdetavate tulemuste tagaajamine loogiline. Üldiselt aga on meie haridussüsteem liialt kaldu tulemuse mõõtmise poole.
Paranoia, et vastasel juhul hakkab keegi looderdama, on nii suur, et põnevamad ja sisulisemad asjad jäetakse tahaplaanile – nendeks ei jätku lihtsalt aega. Tulemuseks on see, et rüblik, kes saab asjadest aru, aga viilib päheõppimisest, saab kolme, aga priimus, kes viilib asjade mõistmisest päheõppimise abil, saab viie. Ja tere tulemast siis iseseisvasse ellu Eesti elu uueks looma.
Tänases Eestis saab öelda, et tervisesport on au sees. Kuigi teisest küljest pean tõdema, et ma ei tea ühtegi päris tervet tervisesportlast. Ikka saavad nad enne vigastada või lõhuvad põlved ära, kui hakkavad oma spordiala korrektsete tehnikate vastu huvi tundma. Kaasaja eesrindlane ju pingutab kõigepealt üle tööga, seejärel söömisega, ja loodab kõik eelneva kompenseerida sellega, et pingutab spordiga kah üle. Ja paraku eksamipõhine kehalise kasvatuse tund süvendaks seda mentaliteeti.
Kui ma lähen ajas 15-20 aastat tagasi, enda kooliaega, siis võttis juba kahe kilomeetri jooks võhmale, sest korrektset tehnikat keegi tegelikult ei õpetanud – pandi lihtsalt mürsikud jooksma ja mõõdeti aega. Erilist rõhku jalgade asendile, dünaamikale või muule taolisele ma küll ei mäleta. Ent nagu mõned aastad hiljem aru sain, siis sport ongi tegelikult tahe ja tehnika. Korrektse tehnikaga lähevad ka jooksukilomeetrid märkamatult. Ilma tehnikata rühkimine võtab ära tahte ja rikub tervist.
Kehalise kasvatuse tund peaks just olema orienteeritud sporditahte kasvatamisele ja korrektsete tehnikate juurutamisele. See on parim, mida kool saab teha selleks, et inimeses säiliks tahe ja oskus end ka hiljem liigutada. Tehnikat mõõta ja hinnata on juba pisut mõttetu – piisab märkest "arvestatud". Norme võib inimene hilisemas elus ise taga ajada – ei ole mõtet ühegi ametniku töövõidu mängimiseks järjekordseid standardeid kehtestada.
