„Ei ole Jeesust, Joosepit ega Maarjat või riste või pühakuid või muid ususümboleid, vaid sünge, peaaegu värvitu stseen, mis on edasi antud hallides ja mustades toonides, mis kujutab paaditäit inimesi vaevatud ilmetega – põgenikke enam kui 70 aasta tagant,“ kirjutab National Post.
„See kirikuaken on tänapäeval oluline,“ ütleb Eneri Taul National Postile. „Me seisame silmitsi süürlaste põgenikekriisiga. Aga see on kriis, millega meie eestlastena silmitsi seisime 1944. aastal. See oli viimane kord, kui sellelt maalt põgeneti.“
„Ma mäletan sellest kõike ütleb Ivar Nippak, kes oli kaheksa-aastane. „Ma mäletan kuule, mis kõlksusid vastu laevatekki. Aga mis mind kõige rohkem hirmutas, ei olnud pommid, vaid valged valgustusraketid, mida Nõukogude hävitajad alla viskasid, heites valgust kõigele.“
National Post kirjeldab kohvijoomist ja kringlisöömist Eesti Majas Toronto idaosas, kus on kohal Taul, kes oli kaheaastane, kui Eestist lahkus. Tauli vastas istuv Tõnu Orav oli veelgi noorem. Tõnust paremal istuv Riina Klaas sündis juba Kanadas, kuid kuulis paadiga põgenemisest tihti oma äialt.
„Ma õhutan Kanadat võtma vastu Süüria põgenikke,“ ütleb Taul. „Sest eestlastena oleme me selles olukorras olnud.“
National Posti sõnul saabusid eestlased Kanadasse omamata midagi, ehitasid oma elu üles mitte millestki ning kasvatasid Kanadas üles lapsed, kellel olid omakorda lapsed, kes kasvasid üha rohkem lahku mineviku lugudest ja kirikust Jarvis Streetil.
Eesti ja läti kogukonnad ostsid St. Andrew’ kiriku 1951. aastal. Põgenikevitraaž pandi sinna 1980. aastatel. Kirik müüdi sel sügisel külastajate vähesuse tõttu.
Vitraaž on aga endiselt olemas. Aken avaneb Ontario järve suunas. Vee suunas, kus nii palju põgenike lugusid alguse saab.
„See on stseen meie eludest,“ ütleb Nippak. „Me elasime selle läbi.“
