DELFI ja EPL USA-s: Kas see sassis soenguga sotsialist võibki saada USA presidendiks?
Ajalugu tahab end pahatihti korrata. 2007. aastal arvasid ka kõik, et Hillary Clinton võidab, kuid presidendiks valiti ühtäkki soosikuks sööstnud Barack Obama. Nüüd käib Clintoni kandadel va-nahärra, kes nimetab end vabatahtlikult sotsiaaldemokraadiks, mis on Ameerikas üpris ennekuulmatu.
Pikka aega räägiti, kuidas Hillary Clinton võidab peaaegu kindla tõenäosusega USA presidendi-valimised. Seejärel räägiti, kuidas Clinton võidab peaaegu kindla tõenäosusega demokraatide nominatsiooni. Ometi, vähem kui kuu enne esimesi eelvalimisi, oleme olukorras, kus end USA mõistes äärmuslikult sotsiaaldemokraadiks nimetav sassis soengu ja toriseva muljega vanahärra Bernie Sanders (74) on endise esileedile tugevalt kandadele astumas.
Esimese asjana peab kohe mainima, et USA mõistes enda nimetamine sotsiaaldemokraadiks on äärmuslik. Sõna sotsialist võrdub suure hulga ameeriklaste silmis sõnaga kommunist. Vähe on asju, mida ameeriklased sallivad vähem, kui kommuniste.
Teise maailmasõja järel olid kommunistlike ja isegi sotsialistlike vaadetega inimesed USAs tagakiusatud. Paari nädala pärast Eesti kinolinadele jõudev “Trumbo” illustreerib ilmekalt, kuidas 1940.-1950. aastatel kommunistlike ja vasakpoolsete vaadetega inimesi, isegi Hollywoodi eliiti, taga kiusati ja vangistati.
Seetõttu pole ka mingi ime, et Ühendriikide demokraadid, kes esindavad n-ö vasakpoolseid ja liberaale (samas kui vabariiklased esindavad parempoolseid ja konservatiive), võivad tunduda näiteks Põhja-Euroopaga võrreldes tsentristid või nii mõnelgi juhul vaat et parempoolsed. Sõna “sotsialist” ei ole märk, mida Washingtoni pürgivad poliitikud tahaksid endale külge saada.
Uhke sotsialist
Seda üllatavam on fakt, et Sanders ise vabatahtlikult nimetab end sotsiaaldemokraadiks. Olles võtnud endale eeskujuks Põhjamaade sotsiaaldemokraatia ja ülistades seda mudelit, on Sandersi näol tegu veendunud sotsiaaldemokraadiga. Seetõttu on presidendikandidaat praeguses kampaanias ja varemgi põhjalikult seletama, mida see sõna täpsemalt tähendab ja mis on tema eesmärgid. Lihtsamaks see tema elu pole kindlasti teinud.
Aga fakt on, et Sanders pole enda elu selle kampaania jooksul paljudes asjades lihtsamaks teinud. Peamise asjana on Sanders keeldunud kasutamast nn super PAC’e ehk inimestelt, ette-võtetelt, ametiühingutelt ja teistelt gruppidelt kandidaadi kasuks raha koguvaid ühinguid. Jeb Bush on selles arvestuses ülekaalukas liider, olles kogunud super PACidena 108,5 miljonit dollarit. Bernie Sandersi jaoks on see number 0.
Selle asemel on kentsakas vanahärra toetunud eraannetajatele ja teinud seda väga edukalt. Senine eraannetuste rekord kuulus president Barack Obamale, kes 2012. aastal kogus 2 209 636 annetust. Sandersil on juba koos üle 2,5 miljoni annetuse, kuid tal on veel üle poole aasta minna demokraatide vahevalimisteni. Sandersi kampaaniajuhtide sõnul on keskmise annetuse suurus olnud 25 dollarit või vähem.
Õhtusöök olgu alla 15 dollari
Sandersi lähedaste ja vastaste sõnul pole tegu tavalise Washingtoni poliitikuga. Teiste sõnul pole tal muid huve peale sissetuleku ja rikkuse ebavõrdsuse. “Vanasti tegeles ta vaid kahe asjaga - korvpalli ja sissetulekute ebavõrdsusega. Enam ta korvpalli ei mängi,” vihjas New York Timesile Sandersi endine personalijuht ja pikaaegne sõber Huck Gutman.
Tema sõnul sõid nad tihti õhtust ja kui tal tekkis isu midagi head süüa, siis pakkus ta Sandersile idee välja ja ütles, et tema maksab. “Bernie ei taha kunagi üle 15 dollari õhtusöögi peale kulutada,” lisas Gutman. Toit ja peod on vaid kaks asja pikas nimekirjas, mis Sandersit ei huvita.
“Bernie Sanders on unikaalne,” ütles intervjuus Bloombergile Oklahoma vabariiklasest senaator Jim Inhofe, kes on Sandersiga olnud hea sõber viimased 25 aastat. “Ma pole vist kunagi kuulnud teda rääkimas millestki muust peale seadusandluse. Ta räägib alati südamest, mida kõik presidendiks pürgijad, nii demokraadid kui vabariiklased, ei tee.“
Tema mõnevõrra leebe loomus on talle poliitikavaatlejate hulgas toonud ka omajagu kriitikat. Seni heidavad paljud talle ette fakti, et esimeses demokraatide debatis otsustas Sanders Hillary Clintoni ründamise asemel minna tall appi ja öelda, et ameeriklased on juba tüdinenud kuulmast tema e-kirjade skandaalist. Sellele vahejuhtumile on eelnenud ja järgnenud seiku, kus Sanders on jätnud kasutamata võimaluse Clintonit rünnata. Osade ekspertide sõnul puudub Sandersil see vajalik tapjainstinkt, mis aitaks tal tõusta järgmiseks presidendiks.
Unikaalne kalendripoiss
Ometi on see Wall Streeti laiali jaotamisega ähvardav sasipäine vanahärra resoneerumas suure hulga valijatega. Tema avalikud esinemised on ülimalt populaarsed ja praeguseks on Sanders käesoleva kampaania raames esinenud ligi poolele miljonile inimesele. Lisaks ei saa ükski teine kandidaat uhkeldada tema jaoks spetsiaalselt loodud poolalasti meeste kalendriga.
Allikate sõnul on see pannud Clintoni ja tema kampaaniajuhid, kui mitte just muretsema, siis tõsisemalt suhtuma Sandersisse kui konkurenti. Esimesed kaks eelvalimist toimuvad Iowa (01.02) ja New Hampshire’i (09.02) osariikides. Kui esimeses peaks Clintoni edu suhteliselt kindel olema, siis New Hampshire’is prognoositakse Sandersi võitu. Kui peaks võit tulema mõlemas osariigis, siis see tõenäoliselt muudab kogu järgneva poolaasta kulgu.
Sandersi jaoks saab olema võtmeküsimusega seni veel kahtlevate valijate veenmine tema ka-suks hääletama. Muuhulgas on küsitlused näidanud, et Clintonit toetab suur hulk inimesi seepä-rast, et tema tõenäosus võiduks on suurim. Kui Sanders suudab end näidata reaalset võiduvõimalust omava kandidaadina, siis see võib osasid Clintoni toetajaid panna ümber mõtlema.
Tasub vaid meenutada, et 2007. aastal omas Hillary Clinton sarnast ülekaalu toonase senaator Obama vastu. Detsembris 2007 oli Gallupi küsitluse kohaselt Clintoni toetus Iowas 48% ning Obama oma kõigest 22%. Veidi enam kui 30 päeva hiljem toimunud eelvalimise võitis… Barack Obama. Ajalool on teinekord tobe harjumus end korrata.
