Lugeja: Kenderi süüdistamine on sama jabur nagu raamatute põletamine

Inimene harjub kõigega. See, mis täna tundub mõeldamatu, võib homme muutuda tavaliseks ja ülehomme olla juba naeruväärselt ajast maha jäänud. Nii on ka kirjandusega. Hallid varjundid müüvad. Ka uudised muutuvad üha kollasemaks, et inimeste tähelepanu võita. Kuid ega siis keegi igavusest midagi skandaalset ei kirjuta – sellel on ikka mingi eesmärk.

Eesmärgiks võib olla näiteks kuulsusejanu – et kasvõi oma 15 minutit kätte saada. Kuulsuse kõrval võib olla põhjuseks ka raha. Kui sind tuntakse ja sinust kirjutatakse, siis taibuka inimesena saab sellest alati raha välja pigistada.

Kirjutada võib ka teraapia mõttes. Parem on kõik negatiivne endast välja lasta, kui seda enda sees hoida. Mõnd aitab maandada sport, teist muusika, kuid paljusid ka kirjutamine. Kirjutamine on vabastav protsess, ja mis peamine – see ei kahjusta kedagi! Paber kannatab kõike!

Lugesin minagi Kaur Kenderi skandaalset kirjutist "Untitled 12" – ilma eriliste emotsioonideta. Esiteks pole väljamõeldud lood ega mängufilmid minu silmis kunagi n-ö reaalsuseks muutunud. Need ei ole dokumentaalteosed. Teiseks polnud seal kellegagi samastuda.

Inimfantaasial ei ole piire. Mõtteis võib teha ilmvõimatuid asju: lennata universumi olematusse lõppu või keeta kogu inimkonnast seepi – kõik on võimalik. Inimene fantaseerib ja paber (muidugi ka virtuaalpaber) võtab selle protestimata vastu.

Kuidas selle kirjandusvabadusega ikkagi on? Eneseväljendusvabadusega? Sellega, et tsensuuri ei ole? Mida muide lubab meile põhiseadus. Kas pastakaga inimene saab olla kurjategija? Kas Prantsuse satiiriajakirja karikaturistid, kes oma tööde pärast mõrvati, olid süüdi?

Mäletame kõik kampaaniat "Je Suis Charlie", aga kus on solidaarsuse avaldajad loosungitega "Je Suis Kender"? Meile ei pea Kender meeldima, kuid asi on põhimõtetes. Asi ei ole Kenderis. Asi on kirjalikus eneseväljendusvabaduses. Võime Kenderit vihata nagu iga teist suleseppa, kuid kas kirjutamine saab olla kuritegu?

Võib kirjutada raamatu sarimõrtsukast või neist, kes saadavad korda suuri inimsusevastaseid kuritegusid. Neid asju võib kirjeldada detailselt, et lugeja tunneks end sügavalt puudutatuna ja kaasatuna. See paneb inimese mõtlema – ehmatab üles tänapäeval levinud pinnapealsusest, ükskõiksusest.

Kas mõrv on kuritegu? On! Kas raamatus detailselt mõrva kirjeldav kirjanik on mõrvar? Mille poolest on lapsporno harrastaja kirjeldamine erinev? See on ju kirjaniku väljamõeldis. Kes on kannatanu?

Ma ei kujuta ette, kes suudaks Kenderi kirjutise osalistega samastuda. See teos suudab normaalses inimeses tekitada vaid põlgust selliste väärastunud inimeste vastu. Me ju ei tea, mis nende peas toimub – võime vaid oletada, aga olemas nad kahjuks on, ka reaalsuses.

Mina arvan, et inimene võib kirjutada kõike, kui tegu ei ole just üleskutsega kuritegudele. Eriti tulekski kirjutada pahedest, mis ei ole ulme valdkonnast, vaid tänane reaalsus – see, mis toimub ka just praegu meie ümber, meie Maal.

Silmade sulgemine ei muuda ühtegi probleemi olematuks. Parem siis neist kirjutada, kui maha vaikida. Mida lugeja selle teadmisega peale hakkab, see jäägu juba tema enda südametunnistusele.