FOTOD: Valitsuskriis, eriüksused ja protestivad tehased ehk täna 25 aastat tagasi algas Leedus verevalamine
1988. aasta suvel tekkis Leedus eestlaste Rahvarinde eeskujul demokraatlik liikumine, mis sai nimeks Sąjūdis. Järgmisel aastal õnnestus poolitada Leedu Kommunistlik Partei kaheks erinevaks parteiks: rahvuslikuks, sõltumatuks ja Leedu iseseisvust pooldavaks ning Moskva- ehk NLKP-meelseks.
1990. aasta jaanuaris saabus Leetu Nõukogude Liidu juht Mihhail Gorbatšov, kes lootis, et kohalikud kommunistid taasliituvad ja jätkavad koostööd temaga, kuid pidi pettuma. 11. märtsil kuulutas Leedu parlament välja iseseisvuse. See sai võimalikuks, kuna seimis domineeris Sąjūdis.
Peaaegu koheselt järgnes Nõukogude Liidu poolne majanduslik blokaad, mis andis Leedu majandusele tugeva löögi. Järgnenud aastaks oli inflatsioonimäär kasvanud saja protsendini ning jätkas tõusu. See põhjustas elanikkonnas suurt rahulolematust, eriti venekeelsete ja poola päritolu inimeste seas.
1991. aasta esimestel päevadel valitses kogu riigis tõsine pinge. Vilniuse tehased protestisid tarbekaupade hinnatõusu vastu. 8. jaanuaril puhkes parlamendi esimehe Vytautas Landsbergise ja tekkinud olukorras pragmaatiliselt käitunud peaministri Kazimira Prunskiene vahel suur konflikt, mis päädis viimase tagasiastumisega.
Samal ajal korraldasid Nõukogude Liidu meelsed suure demonstratsiooni ja püüdsid parlamendihoonet tormijooksuga vallutada, kuid julgeolekujõud suutsid ründajad veekahurite abil tagasi lüüa. Olukord ei rahunenud ja Landsbergis kutsus iseseisvuse toetajaid parlamendihoone ja teiste riigi jaoks tähtsate infrastruktuurihoonete kaitsele.
Saabuvad eriüksused
8. ja 9. jaanuaril lendasid Vilniusesse mitmed Nõukogude sõjaväe eriüksused, nende seas näiteks Pihkva 76. õhudessantdiviisi võitlejad ja KGB Alfa rühm, kuhu kuulus 65 ohvitseri ning mida kasutati esmakordselt 1979. aastal, kui Nõukogude Liit tungis Afganistani presidendipaleesse Kabulis ja alustas Afganistani sõda. Kremli ametlik selgitus oli, et see on vajalik Leedu NSV ja Nõukogude Liidu põhiseadusliku korra kaitsmiseks.
10. jaanuaril esitas Nõukogude Liidu president Mihhail Gorbatšov Leedule ultimaatumi, milles kohustati tunnustama Nõukogude Liidu konstitutsiooni ja tühistama sellega vastuolus olevaid Leedu parlamendi poolt vastu võetud seadusi. Leedu parlament ei kuuletunud ning 11. jaanuaril ründasid Nõukogude väed lahingumoona kasutades Vilniuse ajakirjandusmaja, kus asusid enamiku Leedu ajalehtede toimetused koos trükikojaga. Mitmed inimesed said haavata ja sattusid haiglasse.
Samal ajal asusid tuhanded relvastamata inimesed kaitsma parlamenti, teletorni, raadio ja televisiooni toimetusi ning teisi strateegiliselt tähtsaid paiku.
12. jaanuaril saabus Leetu Nõukogude Liidu kaitseministri asetäitja kindral Vladislav Atšalov ja võttis kõik sõjalised operatsioonid enda kontrolli alla. Kella 22 paiku alustasid Põhja-Vilniuse sõjaväebaasist teekonda kaks Nõukogude armee lahingutehnika kolonni. Üks võttis suuna kesklinna poole, teine Vilniuse teletorni poole.
Leedulastel maailmaklassi tehnika
Kolonnide koosseisu kuulunud raadioelektroonilise võitluse väeosad asusid Vilniuse raadioeetrit täie võimsusega ründama, mistõttu katkes enamik raadiosidest kogu linnas. Selline rünnak oli tollases Nõukogude Liidus harukordne, kuid Vilniuse puhul arusaadav. Selle mõistmiseks peame aga liikuma pisut ajas tagasi.
Kohe pärast 1990. aasta 11. märtsil Leedu ülemnõukogu poolt vastu võetud akti iseseisva Leedu riigi taastamise kohta, hakkas Leedu valitsus muutma riigi struktuuri. Ühe esimese institutsioonina loodi Leedu valitsuse julgeolekuteenistus ning selle koosseisu iseseisev sidestruktuur, mille juhiks määrati Leedu Televisioonis insenerina töötanud Tadas Vyšniauskas.
Loomulikult oli uuele üksusele vaja kaasaegseid sidevahendeid. Erinevalt väliseestlastest, kogusid välisleedulased raha Leedu vabanemiseks vajalike ostude tegemiseks. Nende poolt kogutud ja valitsuse poolt eraldatud raha eest osteti tippklassi raadiojaamad ja Vilniuse teletorni vahejaam, mis võimaldas käsi- ja mobiilraadiojaamadega väga laial territooriumil sidet pidada.
Leedulastel oli seega olemas kvaliteetne side, mis tekitas KGB-le suurt muret. Seetõttu rünnatigi Leedu pealinna elektroonilise võitluse tehnikaga, kuid keegi ei osanud aimata, et Leedu valitsus võtab kasutusele KGB sageduste naabersagedused, mida ei segatud.
Tõde pääses akna kaudu
13. jaanuaril kell 1.25 tulistasid teletorni juurde saabunud tankid paukmürskudega, mille tagajärjel purunesid ümbruskonna majade aknad ja paljud seal viibinud inimesed kurdistusid ajutiselt või said eluaegseid kuulmiskahjustusi. Peagi oli teletorn tankide ja soomukitega ümber piiratud ning sõdurid kasutasid relvitute kaitsjate ründamisel lahingumoona ja sisenesid hoonesse.
Kell 2 rünnati raadio- ja televisioonikomitee peahoonet ning jäädi sinna kuudeks peremehetsema. Kuni sama aasta augustini edastati Nõukogude-meelseid ja Leedu-vastaseid saateid. Viimase Leedu Televisiooni stuudios tehtud videosalvestise võttis Elzbieta Vyšniauskiene kaamerakassetil kaasa ja hüppas sellega esimese korruse aknast välja, sest koridorist oli juba kuulda lähenevate sõdurite jooksmist.
Ta ületas territooriumit ümbritseva aia ja helistas tänaval olnud telefoniautomaadist oma abikaasale, kes tuli talle järele ja viis kasseti parlamendihoonesse, kus sellest tehti kohe koopiad. Ühe koopiaga sõideti Kaunasesse ning sealsest televisioonistuudiost õnnestus toimunu maailmale edastada. Rootsi televisioon näitas kaadreid juba kella 4 ajal hommikul. Peagi jõudsid verised kaadrid Vilniusest sadade telejaamade eetrisse.
Nõukogude sõjaväelased tapsid sel ööl 14 ja haavasid üle 1000 leedulase. Pärast neid sündmusi kogunesid suured rahvahulgad – öösel 20 000 ja hommikul üle 50 000 inimese – ülemnõukogu hoone kaitsele. Inimesed hakkasid rajama tankide vastaseid kaitserajatisi. Nõukogude sõjaväekolonn taandus, kuna teated Vilniuses toimunust pälvisid ülemaailmse hukkamõistu ning Nõukogude Liidu liidrid loobusid oma imperialistlikest plaanidest.
Hea lugeja, kui sul on mälestusi või fotosid Vilniuse ja Riia verisest jaanuarist ning samal ajal Eestis toimunust, siis palun jaga neid meie ja teiste lugejatega aadressil rahvahaal@delfi.ee. Vajadusel anonüümsus garanteeritud.
