Ukraina ekspeaminister, osaliselt eesti päritolu Mõkola Azarov haub praeguse valitsuse kukutamist
Azarovi sõnul lahkus ta Venemaale vajaduse sunnil, kirjutab Iltalehti.
„Sain viimastel päevadel informatsiooni selle kohta, et minu elu ähvardati. Olin sunnitud kõigepealt abikaasa minema saatma,“ ohkab Azarov oma väikeses kabinetis. „Kui naist sõidutati ametiautoga ametikorterist minema, tulistati seda automaadist. Leiti üle 50 kuuliaugu. Õnneks tabasid kuulid mootorit ja naine viga ei saanud.“
Ise lendas Azarov Kiievist Harkivisse.
„Ka president (Viktor Janukovõtš – toim.) oli minemas sinna samal päeval. Sinna kogunesid kõik riigi ida- ja kaguoblastite juhid. Ka julgeolekuteenistuse juhtkond oli sinna tulemas,“ räägib Azarov.
Midagi ei saanud aga enam teha.
Azarov meenutab, et 2014. aasta 21. veebruaril kirjutati Kiievis alla kokkuleppele, mille kiitsid heaks Janukovõtš, nüüd võimul oleva opositsiooni esindajad, Saksamaa, Prantsusmaa ja Poola välisministrid ning Venemaa esindaja. See tähendas praktiliselt võimuvahetust.
„See kokkulepe purunes juba sama päeva jooksul. Kui ma poleks tol korral Kiievist lahkunud, oleks minu saatus olnud ilmselge. Ukrainas valmistati ette samasugust teed nagu Liibüas, et president kuulutatakse rahvavaenlaseks ja tapetakse. Nii oleks revolutsioon saadud lõpule viia,“ väidab Azarov. „Füüsiline oht sai selgeks, kui erinevad püssimeeste jõugud hakkasid jahtima Regioonide Partei liikmeid. Partei keskkontor Kiievis süüdati põlema. Sellele eelnenud kontori hõivamises tapeti kaks selle töötajat.“
Praegusesse president Petro Porošenko ja peaminister Arseni Jatsenjuki juhitud Ukrainasse ei kavatse Azarov naasta.
„Riigis ei ole enam kedagi, kellega kokku leppida. Nad on opositsiooni välja puhastanud, seda praktiliselt ei ole,“ ütleb Azarov.
Azarov kavandabki avalikult Ukraina praeguse valitsuse kukutamist.
Vahendiks on niinimetatud Ukraina päästekomitee. Selle juhiks on valitud suhteliselt tundmatu endine parlamendi liige Volodõmõr Oliinõk. Tegelik juht on siiski Azarov.
Venemaa poliitiline juhtkond on end sellest komiteest distantseerinud, kuigi riiklikus meedias on päästekomitee palju tähelepanu pälvinud.
„Praeguses seisus ei saa Ukraina enam kauem olemas olla. Vaja on uut põhiseadust ja föderaalmudelil põhinevat riigikorraldust. Lääne- ja Ida-Ukraina on nagu kaks erinevat maad, neil ei ole peaaegu midagi ühist,“ ütleb Azarov.
Azarov väidab, et Kiievi praegune juhtkond püsib püsti vaid nii kaua, kui sõda ja selle tekitatud pinge kestavad.
President Janukovõtš komitee töös ei osale ja Azarov temaga ühendust ei pea, vastab Azarov ärritunult selleteemalistele küsimustele.
Azarov peab Ukraina jaoks suureks kaotuseks Krimmi kaotamist. Selles ja Donbassi sõjas süüdistab Azarov Ukraina praegust juhtkonda.
„Sõda ei oleks puhkenud ega Krimmi meilt vallutatud, kui Kiievis poleks toimunud võimuhaaramist. Need oleksid olnud välistatud,“ ütleb Azarov.
Azarovi sõnul võidakse kompromiss leida vaid siis, kui tunnustatakse Ukraina erapooletut positsiooni, ning kogu riigi vajadused tuleb arvesse võtta. Lisaks tuleks moodustada rahvusliku ühtsuse valitsus, kus oleks ka Ida-Ukraina esindajaid.
Azarov kritiseerib USA ja Euroopa Liidu tegevust Ukrainas.
„Mõlema roll on olnud äärmiselt negatiivne,“ ütleb Azarov.
Eriline kurjategija roll on reserveeritud USA aseriigisekretär Victoria Nulandile, kes käis muu hulgas Kiievis meelt avaldanud opositsioonile leiba jagamas.
„Nuland ütles mulle isiklikult, et Ukrainasse tuleb moodustada rahvusliku ühtsuse valitsus. Ütlesin talle, et kuidas te võite öelda, milline valitsus meil peab olema. Kas Ukraina ei ole iseseisev ja suverääne?“ küsib Azarov.
Euroopa Liidu rolli peab Azarov veelgi kummalisemaks. Ta juhib tähelepanu sellele, et just tema valitsus valmistas ette assotsiatsiooni- ja vabakaubanduslepet Euroopa Liiduga. Tollivaba kaubandust Venemaa suunal ei oleks tema sõnul aga tohtinud sulgeda.
„Euroopa Liidu vastus oli, et ei ole nende probleem, kuidas Ukraina korraldab oma suhteid Venemaaga. Ehk võtke või jätke,“ räägib Azarov.
Azarov on sündinud Ida-Ukrainas Donetskis, mis on praegu Venemaa toetatud jõudude valduses.
Azarovi perekonnanimi oli alguses Pahlo, sest tema isa oli pooleldi eestlane. Praeguse perekonnanime võttis ta abielludes naiselt.
