Euroopas töötav Eesti rekkajuht: Minu suurim hirm on pagulased

Keskharidusega 53aastane Ants on viimased neli aastat töötanud Euroopas rekkajuhina ja ütleb, et pagulased on kaugsõidujuhtide igapäevane õudusunenägu. Oht, et pagulased salaja autosse poevad, on väga suur. Autojuhil on nende takistamiseks vähe võimalusi, ent trahv avastatud pagulase pealt on suurem kui kuupalk.

Milline on sinu tüüpiline marsruut?
Eestist võetakse täiskoorem peale, enamasti puit, ja see läheb 90% ulatuses Inglismaale. Tavaliselt Lätist või Leedust laevale, kas Ventspilsist, Liepajast või Klaipeda sadamast, ja maabumine on siis Saksamaal Travemündes või Kielis. Sealt edasi maad mööda läbi Hollandi ja Belgia Prantsusmaale Dunkerque sadamasse, kust laevaga üle Doverisse. Inglismaal on kohad erinevad, lõunast päris põhja välja. Mõned reisid on ka täielikult maad mööda, Eestist läbi Läti-Leedu-Poola ja edasi endisel marsruudil. Eespool mainitud 90% tähendab seda, et 10% koormate on sihtkohaks Prantsusmaa, kuid meie firmas on teisigi liine.

Milliseks on kujunenud sinu kokkupuuted Lähis-Ida pagulastega?
Pagulasi on kõige enam näha Prantsusmaal Dunkerque sadamas ja Saksamaal Travemünde sadamas. Mina ei ole sõitnud kahjuks või pigem õnneks läbi Calais´, kus pagulasi on massiliselt. Kõige šokeerivam elamus ongi ehk olnud nende nägemine Travemündes. Terve sadamahoone on neid täis. Kõik on valdavalt noored mehed. Käratsevad, loobivad rämpsu kuhu juhtub, tualetid on täielikult umbes ja WC-ustele on pandud araabiakeelsed sildid – juhised, kuidas kasutada tualetti. Šokeeris see esimesel korral just seetõttu, et Travemündesse tekkisid nad alles hiljuti ja et see linn on tegelikult Eestile suhteliselt lähedal. Vapustas seegi, et nad sõid restoranis kalleid sööke. Maksid poes isegi 500-eurostega, mida mina näiteks varem lähedalt polnud näinud.

Miks sa rekkajuhina pagulasi kardad?
Toon näite Dunkri sadamast. Sadamas tekivad vahel väga pikad järjekorrad. 300-400-500 autot üksteise sabas kinni, kilomeetrite ulatuses. Ooteajad kõiguvad. Kõige kauem olen taolises järjekorras seisnud kümme tundi. Oht tekibki seoses järjekordadega. Kuna järjekord võiks muidu ulatuda kiirteeni ja hakata sealset liiklust segama, siis suunatakse see ümber väikestele põlluteedele, mida enamasti ääristavad võsa või künkad, kus on hea varjuda.
Järjekord võib olla nii öösel kui päeval. Öösel ei näe ju midagi. Enda auto taha vähemalt mitte. Näed ainult enda ees seisva auto tagumisi uksi. Juhid ei saa mitmeid tunde järjest põletada autotulesid ning külgi ikkagi ei näe, isegi peeglist mitte.
Pealegi paljud tukuvad, mõni lausa magab, mõni käib vahepeal ära. Nii leitaksegi võimalus siseneda. Tabalukk purustatakse ja ronitakse tagauksest sisse. See on siiski selles mõttes keeruline, sest vähemalt sinu taga seisva auto juht peaks seda üldjuhul nägema. Teine võimalus on, et lõigatakse lõhki küljepresent, minnakse sisse ja teibitakse see kähku kinni. Nad aitavad üksteist. Kolm-neli meest võivad olla abiks, et üks sisse pääseks. Kolmas variant on katus. See on samuti lõigatavast materjalist. Ja sinna üles on võimalik ronida. Nad on väga osavad ja käbedad ronijad.
Kõige rohkem aga ronitakse auto raamile, kasvõi tagavara rattaküljes hoitakse end kinni vms. Või neljas variant, et ronitakse auto silla peale, auto alla ühesõnaga. Seda kõike saab teha täiesti märkamatult ja vaikselt. Kui sadamajärjekorras üritatakse peale ronida poolavalikult, siis neljanda variandi puhul on tegu küll juba kindlasti professionaalide abiga ja need profid on kindlasti valgete hulgast, kes käivad tavaelus ringi ilmselt lips ees.
Peale tulevad nad tanklates ja parklates, meie marsruudil alates Antverpenist. Kindlasti öösel, kui juht magab. Nüüd küsimus: kuidas nad teavad juba Belgias, et just nimelt see auto sõidab Inglismaale? Siin peab neid keegi abistama ja asja korraldama! Muide, meie firma juhtidel on keelatud ööbida teisel pool Antverpenit ja üldse korrakski kinni pidada Prantsusmaa territooriumil.

On sul ka endal kriitilisi olukordi olnud?

Jõulude eel oli. Seisin kuus-seitse tundi järjekorras, millest esimesed pimedas. Ei näinud enda ümber midagi. Hoidsin lihtsalt pöialt, et midagi ei juhtuks. Magada ei julgenud, jälgisin enda ees seisvat autot, nii palju kui nägin. Lootsin, et minu taga seisev mees teeb sama.

Kui hakkas valgeks minema, hakkas piki järjekorda sadamast eemale voorima kolme kuni viieliikmelisi pagulasgruppe, kes selleks ööks olid oma katsetused lõpetanud. Nad käitusid äärmiselt väljakutsuvalt. Minu ees seisva auto juures jäid seisma ja kui nägid, et ma pingsalt jälgin, hakkasid selgelt ülbitsema. Üritasid täiesti avalikult minu ees oleva auto raamile ronida. Vaatasid, mida ma teen. Võtsin telefoni ja panin kõrva äärde, kuigi teadsin, et kuhugi pole helistada.
Nad irvitasid, näitasid keskmist sõrme ja üks näitas rusikat. Lärmasid ja liikusid edasi tahapoole. Sama toimus teiste autode juures ja pidevalt. Ei näinud ühtegi juhti autost väljumas ega julgenud ka ise seda teha. Auto peale keegi siiski päris ei roninud. Ju oli nende tööpäev selleks korraks läbi. Häirivaim oli see, et pidevalt sõitis järjekorrast mööda Prantsuse politseinikke autodel ja mootorratastel, aga need korraldasid ainult järjekorda. Pagulaste grupid neid ei huvitanud. Samuti ei lasknud pagulased ennast politseinikest häirida. Kõnniti keset teed ja politsei pidi peatuma, ootamaks, kuni pagulane suvatseb kõrvale astuda. Sõidan Inglismaale alati Antverpeni ja Genti kaudu, kuid Calais sadamas röövitakse, ähvardatakse nugadega ja autojuhid on peksa saanud.

Kas vastab tõele, et on palju rekkajuhte, kes teadlikult tegelevad inimkaubandusega ehk pagulaste transportimisega ühest riigist teise?
Olen sellest kuulnud. Usun, et see on tõsi. Aga võiksin vist küll pea pakule panna, kinnitades, et vähemalt Baltikumist pärit juhid sellega ei tegele. Pigem lõunapoolsete riikide omad – rumeenlased, bulgaarlased. Ehk ka mõni poolakas.

Mis juhtub avastatud pagulastega? Mis autojuhiga?
Kohad, kuhu nad ennast peidavad, on täiesti absurdsed ja küllap nad teavad, et jäävad vahele. Aga kui 70 korda proovida, siis 71. korral äkki õnnestub. See ongi nende elu. Hulkuda seal päevade, nädalate ja kuude kaupa ringi, passida vähegi soodsamat momenti ja proovida. Üks asi veel, mis peale trahvi väga ebameeldiv on. Oma peitmistega, kui see on seotud furgooni ronimisega, lõhuvad nad nii autot kui ka koormat!
Ja veel üks asi: miks mitte proovida, kui ei järgne mitte mingeid sanktsioone. Nad tõstetakse lihtsalt maha, kutid jalutavad rahulikult veidi eemale ja proovivad juba poole tunni pärast uuesti!
Kui rekkajuht ise pagulast koormast ei avasta, siis võib trahv ulatuda kuni 2000 euroni inimese kohta, kuid minu palk on näiteks 1700 eurot kuus kätte, mis on suurem kui bulgaarlastel, rumeenlastel, poolakatel ja suurem kui paljudel leedukatel ja lätlastel suurem. Õnneks pole mul pahandusi olnud, kuid kolleegidel minu firmast küll.

Kuidas saab veokijuht tõestada, et ta polnud teadlik, et autos on teisi inimesi peale juhi?
Tõestada polegi võimalik. Täidame igaks juhuks mingit lehte, paneme sinna allkirju, et oleme igal õhtul ja hommikul autot kontrollinud. Ka peab olema peal plommitross ja tabalukk. Eks need asjad tulevad vahelejäämisel kasuks, aga praktilist kasu neist ilmselt pole. Autojuht peab vastutama selle eest, mis tal autos on või toimub. Parklatest peale ronimist saab ehk küll vältida alatise ja põhjaliku kontrolliga ja hiljem mittepeatumisega, aga see on väga vaevarikas ning tülikas. Vahel polegi võimalik näha üles koorma otsa. Sadamas pealeronimise vastu ei aita miski. Õnneks on nii, et kui pagulane leitakse auto raami pealt ehk väljastpoolt furgooni, siis autojuhti tavaliselt ei karistata, aga kui koormast seest – siis küll!

Oskad pakkuda lahendusi olukorrale, mis Prantsusmaa ja Suurbritannia maanteedel pagulastega toimub?
Kui UK lõpetaks nende poputamise, siis ehk olukord paraneb. Praegune olukord on tingitud sellest, et UK on nende jaoks kullaauk, kui sinna õnnestub jõuda. Kes riigi pinnale jõuab, hakkab kohe toetusi saama, lapsed saavad kooli jne. Sadamatest tuleks minema ajada. Kasvõi sõjaväe abiga. Aga seda ei tehta! See on suurem poliitika, mida minusugune ei mõista. Küll aga mõistan sellise poliitika ohtu Euroopale. Ja mõistagi – Euroopa Liidu välispiirid lukku, et neid enam juurde ei tuleks.

Kuidas inimesena Lähis-Ida pagulastesse ja sisserändesse suhtud?
Olen aus ja ütlen otse välja, et suhtun väga halvasti! Näen seoses nendega väga suurt ohtu kogu Euroopa kultuurile ja meie heaoluühiskonnale. Eesti suhtes esialgu ei kardagi – meie ei suuda neile mugavusi pakkuda, kuigi proovitakse ja tahetakse valitsuse tasandil. Lisaks epideemiate oht ja mis kõige hullem – islamiseerumine. Vahel tundub, et tuleks kasutada väljendit: teadlik islamiseerimine! Terrorism muidugi ka.
Ma ei tea ühtegi autojuhti, kes neid ei vihkaks! Pole nad mingid sõjapõgenikud. Mõned ehk küll, aga noored mehed peaksid olema kodus ja siis oma maad ning arusaamu, relv käes, kaitsma, mitte ronima Euroopasse hea elu lootuses, täis nõudmisi, ülbust ja mitterahulolu sellega, mis siin nende heaks tehakse.
Olen kindel, et vähemalt 80% pagulastest ei tule mõttessegi kunagi tööd teha või keelt õppida. Selle piirkonna inimeste mentaliteet on juba selline. Sellega puutusin esmakordselt kokku Türgi ja Iisraeli reisidel umbes 20 aastat tagasi, kui käisin seal pillimehena esinemas.

Kirjelda palun tavalist tööd ja igapäevast olmet.

Komandeeringu keskmine pikkus on 11-12 päeva. On juhtunud, et saab hakkama üheksaga, aga ainult paaril korral. Kõige pikem reis on olnud 23 päeva ja pikkuselt järgmine 17 päeva, kuid need on erandid. Eksisteerib üleeuroopaline töö- ja puhkeaja seadus, mida peab rangelt täitma. Rikkumisel on trahvid suured. Pika ja keerulise seaduse sisu on lühidalt selline, et iga kuue päeva järel peab tegema 24-tunnise pausi. Iga kahe nädala järel peab tegema 45-tunnise pausi. Korraga võib sõita 4,5 tundi, siis tuleb teha 45 minutit pausi. Kokku võib sõita päevas 9 tundi (puhas sõiduaeg, mil auto liigub), kahel korral nädalas võib sõiduaeg olla 10 tundi. Üldine tööpäeva pikkus ei või ületada 12 tundi, kolm korda nädalas võib see olla 15 tundi. Kahe tööpäeva vahel peab olema vähemalt 11-tunnine paus, nädalas kolmel korral võib seda lühendada 9 tunnini.

Toidu ostan kaasa – asju, mida saab vajadusel külmkapist võtta ja ka sõidu ajal süüa nagu vorst, juust, pihvid, viinerid, pirukad. Lisaks pakisupid ja -pudrud, millele käib lihtsalt kuum vesi peale ja valmis. Käin päris tihti väljas söömas. See on küll kallis, aga see mugavus väärib seda. Pealegi saab laevades alati korralikult süüa. Hommikust lihtpesu (käed-nägu) saab teha tanklates. Duši all saab samuti käia tanklates või tasulistes parklates, kus on tasuta dušid, nagu ka laevades. Magan autoparklas või tööstuslinnakus, kus toimub kauba laadimine.

Lugu ilmus ajalehehes Nelli Teataja