Kevadel operatsioonile suunduv naine: kui poleks jooksnud kuudeviisi mööda erinevaid arste, istuksin siiani ootejärjekorras

Pool aastat tagasi tekkisid mul probleemid "naiste asjadega". Püüdsin saada vastuvõtuaega Tartu Ülikooli Kliinikumis. Ooteaeg oli kaks kuud, aga keha andis märku, et nii kaua oodata ei saa – tuli minna erakliinikusse.

Seal pääsesin vastuvõtule juba järgnenud nädalal. Kiiremas korras tehti kaks ultraheli, katsuti põhjalikult läbi ja alustati raviga. Esialgu pandi mulle vale diagnoos, seega sain sellest ravist ainult korraliku koguse kõrvaltoimeid.

Teisel korral sai diagnoos paika. Paraku pole minu rahakott piisavalt paks, et vajalikku operatsiooni ise kinni maksta, nii et erakliiniku arst andis mulle saatekirja, et pääseksin Tartu Ülikooli Kliinikumi uuringutele.

Lisaks erakliiniku arstile õnnestus mul tutvuse kaudu pääseda ka ühe väikelinna haigla arsti jutule. Niisiis sain veel teisegi arvamuse ning kinnituse uuele diagnoosile. Ühtlasi sain juurde veel ühe saatekirja, koos konkreetse soovitusega, millise arsti juurde end Tartus sättida.

Aga katsu sa ennast läbi registratuuri kirja panna – ooteaeg jälle 2-3 kuud. Kuna sümptomid läksid iga kuuga hullemaks, otsustasin, et mul pole aega nii kaua oodata. Erinevaid naistearste läbi helistades õnnestus mul lõpuks saada ühe arsti isiklik telefoninumber ning sellest hetkest hakkasid asjad liikuma.

Kaks nädalat hiljem käisin uuesti ultrahelis ja siis vastuvõtul, kus pandi kirja operatsiooni aeg. Operatsioon toimub kevadel, kuna arstil õnnestus mind kuidagi vahele sokutada. Kui ma poleks ise aktiivselt mööda erinevaid arste jooksnud ja ajanud asju mitteametlikult, siis istuksin ilmselt ikka veel mingis ootejärjekorras.

Olgu öeldud, et see jant on tänaseks kestnud viis kuud.

Eesti meditsiinisüsteemis on uppuja päästmine kohe kindlasti uppuja enda asi. Kes rohkem ja valjemini kisab, see saab abi. Teised oodaku oma järjekord ära, et siis arstilt kuulda: "Kus te varem olite?!"