Prefekt Tarmo Kohv: jalakäija surnuks sõitnud politseinik töötab meil edasi, ja uskuge, see on talle väga raske
Lõuna prefekt Tarmo Kohv rääkis, et Tartu politseinikud ei taha pärast Riiamäe ränka õnnetust enam alarmsõite teha ning et jalakäijale otsa sõitnud politseiauto juht täidab tööülesandeid edasi, ent rooli ei lähe. Kohv arvas, et Toomemäe tapmise uurimine ei tohiks avalikkusele suuri enam üllatusi kaasa tuua, rääkis vastuoludest Võrus kadunud Markkuse otsingutel ja kinnitas, et tema juhitud prefektuur on personali poolest kõige paremini komplekteeritud.
Politsei- ja piirivalveameti Lõuna prefektuuri tööpiirkonnas toimus mullu mitu traagilist ja meeldejäävat juhtumit, millele eelmise aastanumbri sees lahendust ei leitud. Kadunud Võru poisi Markkuse lugu on põhjustanud kriitikat kadunud inimeste otsimise lähtekohtade suhtes, Toomemäel toime pandud tapmise osas jagati viimati uut infot detsembris ja noormehe elu nõudnud politseiauto otsasõidu osas on samuti endiselt selgumata ekspertiisivastuseid. Delfi palus prefekt Tarmo Kohvil võimaluse piires neist uurimistest rääkida.
Kuigi statistika järgi muutub elu Eestis järjest turvalisemaks, tuleb siiski aegajalt ette kurioosseid sündmusi – keegi tapetakse, keegi pannakse auto pagasiruumi, keegi viib imiku metsa. Kas need on kurioossed üksikjuhtumid, või on kusagil ikkagi mingi silmatorkav hulk inimesi, kes on seaduskuulekad ainult siis, kui politsei näeb?
Päris nii ikka ei ole. Eks selliseid sündmusi on paraku igal aastal. Küsimus on selles, millised need sündmused on ja kui markantsed need on. Kui imikust rääkida, siis ka politsei jaoks on täiesti arusaamatu, et keegi on võimeline võtma imiku, viima metsa, jätma puu alla ja ise kaduma. Politsei jaoks on see täiesti pime sündmus – me oleme teinud kõik võimaliku selleks, et välja selgitada, kes selle teo toime pani, aga paraku ongi nii, et mingit informatsiooni ei ole. Mis aga teistsuguseid sündmusi puudutab, siis tihti on need tihti seotud alkoholiga. Aga kui näiteks Tartu juurde tulla, siis võin küll kinnitada, et Tartu on äärmiselt turvaline linn ja mingiks paanikaks põhjust pole.
Pärast detsembri lõpus Toomemäel tapmisega lõppenud kaklust käis läbi väide, et ei ole võimalik peksa saada, kui ise mitte tüli norida.
See on päris tõsi. Kaklus ei sünni ühe inimese peas ja ühe inimese poolt, kaklusel on alati kaks poolt. Kui tekib konflikt ja seda õhutatakse ja seal on mängus alkohol siis võib nii juhtuda, konfliktist võib saada kaklus. Paraku sel juhul lõppes see surmaga.
Toomemäe kohta tuli varakult palju infot erinevatelt osapooltelt. Kõigepealt ütlesid tapetu sõbrad, et neile tuldi jõhkralt kallale. Seejärel otsustas prokuratuur anda korraga väga palju infot ja öelda, viidates tõenditele, et seal oli hoopis teise poole initsiatiiv.
Paraku on nende sündmustega tihti nii, et need hakkavad elama oma elu. Igaüks interpreteerib seda omamoodi. Meedia annab oma varjundi, sotsiaalmeedia ja inimesed omavahel suheldes oma. Tegelikult on kogu menetluse eesmärk selgitada välja tõde. Selleks kogutakse asitõendeid, võetakse ütlusi, vaadatakse sündmuskohta – et sündmusi rekonstrueerida. Ja selles situatsioonis tõesti, kuna see, mis räägiti, ei vastanud absoluutselt tõele, otsustas prokurör tuua välja faktid, mis seadsid selle loo hoopis teise valgusse.
Pärast seda esialgset teadet on aga antud ebatavaliselt vähe infot – isegi mitte seda, kas need inimesed on kinni peetud.
See on prokuratuuri otsus. Kahjuks praegu saab seda teha ainult prokurör. Tema viib eeluurimist läbi ja tema selle eest ka vastutab – et kõik oleks õige, et kõik tõendid oleks piisavad ja pädevad. Ka selle sündmuse valguses kehtib süütuse presumptsioon. Me ei saa kedagi süüdi mõista. Politsei ülesanne on koguda piisavalt tõendeid, prokuratuuri ülesanne on veenduda nende õigsuses ja teha otsuseid, mis edasi saab, kellele esitatakse süüdistus, kes läheb kohtusse. Kohus mõistab õigust. Spekuleerimine ei ole õige.
Kas on miski, mis selle konkreetse juhtumi keeruliseks teeb?
Iga sündmus on omaette keeruline. Kui me ükskõik millist sündmust käsitleme, eriti vägivallaga seotut – olgu see kas või lihtne tänavakaklus – siis üsna tihti on sõna sõna vastu: tema alustas või tema alustas. Selle konkreetse sündmuse puhul saime kasutada palju erinevaid allikaid, kas või linna videovalvet. Iga kuritegu on alguses keeruline, faktide kontrollimine võtabki aega. Ma ei ütleks, et see sündmus on keerulisem kui kõik teised. Lihtsalt politsei jaoks on oluline olla objektiivne ja selgitada välja tõde.
Kas tundub nii, et selles uurimises erilisi üllatusi avalikkuse jaoks ootamas ei ole?
Ma usun, et pärast prokuröri väljaöeldut mingit tohutut üllatust enam küll tulla ei tohiks. Aga kui see asi kord kohtusse jõuab ja kohus teeb oma otsuse, siis saame teada lõpliku tõe.
Kuivõrd need inimesed on ise õnnetud selle pärast, mis juhtus? Või on nad mingid paadunud tegelased?
Paadunud… Ei, ma usun, et ükski inimene ei ole õnnelik, kui ta satub selliste sündmuste keskele, kui sellega kaasneb kellegi surm. Ma olen enam kui veendunud, et need inimesed on ise samamoodi väga šokeeritud ja ei tunne ennast sugugi hästi.
Samas on olemas inimesed, kelle jaoks vägivald on eluviis, kes ajavadki asju nii, kes on erinevate tegude eest korduvalt karistatud.
Paraku nii on ja meie ülesanne on neid inimesi, kui nad on sooritanud kuriteo, isoleerida. Aga julgen öelda, et paljudes sellistes isikuvastastes kuritegudes on süüdi alkohol ja narkootikumid. Kui me vaatame igapäevast pilti igal pool üle Eesti. Kui on palgapäev, mis läheb lahti? Üks suuremat sorti joomine, sellest saavad alguse tülid joomakaaslaste või perekonnaliikmete vahel, mis lõppevad üsna sageli peksmise ja vägivallaga. See on tänane elu ja paraku on seda palju.
2011. aastal oli markantne juhtum, kus Viljandis tuli politseil sekkuda massikaklusse ja tuli välja, et maakonna peale on tööl viis politseinikku, kellele tuli olukorra lahendamiseks appi kutsuda Tartu kiirreageerijad. Kas saab öelda, et sellist asja juhtuda enam ei saa?
See oli see autopesula juhtum, jah? Kindlasti saab juhtuda. Mingil ajal on kaks-kolm autopatrulli maakonnas täiesti okei. Mingil hetkel on seda ilmselgelt vähe. Kui on mingi analoogne väga raske sündmus, näiteks suuremat sorti kaklus või relvavahejuhtum, siis selleks, et sellele sündmusele reageerida, kasutataksegi nii-öelda kõrval asuvat vaba ressurssi. Ka selle Viljandi sündmuse puhul sõitis Tartust kohale lisajõude. Kui on kusagil mingi relva või relvataolise esemega, siis reeglina reageeribki kiirreageerimisüksus, mitte tavapatrull.
Erineval ajal on väljas erinev arv patrulltoimkondi, laupäeva või reede õhtul on neid patrulltoimkondi väljas oluliselt rohkem kui näiteks esmaspäeva hommikul.
Ehk et me püüame olemasolevat ressurssi kasutada just täpselt siis, kui seda kõige rohkem vaja on. Võin siinkohal kinnitada, et Lõuna prefektuur on kõige paremini komplekteeritud prefektuur oma personali poolest ja täpselt nii palju kui meil on eelarves raha, me püüame inimesi ka palgal hoida. Eelmisel aastal võtsime teenistusse natuke rohkem kui 30 kadetti, kes lõpetasid kooli ja selles mõttes on mul hea meel, et meil on väga tublid ja tragid inimesed.
Kui palju muudab elu turvalisemaks või vähem turvaliseks sotsiaalmeedia – kui inimesed midagi juhtumas näevad, siis kohe selle kohta postitavad ja see info läheb kohe massidesse?
Kindlasti muudab turvalisemaks. Tänu sotsiaalmeediale on ka politseil hästi palju informatsiooni. Inimesed pöörduvad politsei poole läbi sotsiaalmeedia, me ise monitoorime sotsiaalmeediat. Informatsioon levib seal väga kiiresti. Siin on ka küsimus, kas see informatsioon on alati kõige adekvaatsem. Igaüks tahab natuke võib-olla sündmusele põnevust juurde panna ja lõpuks on selline mull, et mitte keegi enam millestki aru ei saa, sündmus eskaleerub. Aga ma kinnitan, et sotsiaalmeedia on ka politsei jaoks oluline. Saame sealt informatsiooni ja edastame ise informatsiooni.
Kas ja kui palju tuleb infot selle kohta, kui politseinikud on kusagil valesti käitunud?
Minu meelest mitte väga palju. Aga sellised teated edastatakse kas sisekontrollile või siis teostavad teenistuslikku järelevalvet vahetud juhid.
Sisekontroll menetleb ka Riiamäe õnnetust (kus varahommikusel ajal väljasõidul olnud politseibuss jalakäijale otsa sõitis, jalakäija hukkus)?
Jah.
Mis te selle kohta saate rääkida?
Ega mul ei ole selle kohta midagi täna lisada. See menetlus on pooleli ja ma saan ainult kinnitada seda, et tegemist on neutraalse menetlusega. Sisekontroll teatavasti allub otse peadirektorile, seda menetlust juhib Lõuna ringkonnaprokuratuur. Ma tean, et praegu on veel saada mõne ekspertiisi vastused, mis peaksid sellesse sündmusesse andma võimalikult suure selguse. Mina olen väga huvitatud sellest, et tõde saaks välja selgitatud, kuidas see sündmus toimus. Ja ma kinnitan veel kord, et see menetlus on sõltumatu ja mul on tõsiselt väga kahju, et see õnnetus aset leidis. Inimesena on mul väga kahju ja ka ametnikuna, midagi ei ole teha. See inimene, kes õnnetuses osales, töötab täna meil edasi, ja uskuge, tal ei ole sugugi mitte kerge, see on väga raske.
Kas ta täidab samu ülesandeid?
Ta täidab samu ülesandeid ja mingit põhjust tema ametist kõrvaldamiseks ei ole. Seadus näeb ette ametist kõrvaldamise siis, kui tegemist on tahtliku teoga. Siin ilmselgelt tahtlust ei ole, vaatamata sellele, et on kriminaalasi. Ja me ei pidanud vajalikuks teda ametist kõrvaldada, see oleks - kuidas ma ütlen - enneaegne karistus. See on selle reservatsiooniga, et tema roolis ei ole.
Kas olete temaga isiklikult suhelnud?
Olen küll, jah. Aga selle suhtluse ma jätaks enda teada.
Kas midagi on selle õnnetuse järel alarmsõitude juures muudetud?
Seda teemat on palju arutatud ja ma arvan, et tegelikult pole vaja midagi muuta regulatsioonis - küsimus on politseinike käitumises. Siin on väga vastukäivaid arvamusi. Osad ütlevad, et 24/7 peavad sireenid huilgama, teisalt kesklinna elanikud ütlevad, et siis ei oleks võimalik üldse elada. Jällegi. Me oleme sellest kaasusest õppinud ja selge, et iga mees on teinud sellest järeldused ja ma südamest loodan ja usun, et selliseid õnnetusi rohkem ei juhtu. (Prefekt koputab kolm korda lauale).
On tehtud ka etteheiteid, justkui oleks politseil õigus uljamalt sõita kui teistel kodanikel…
Ei ole! Mitte kellegi soov ei ole põhjustada õnnetust. Siin on kaks poolt: inimene vajab abi kusagil. Ega politseinikud ei sõida sireeni ja vilkuriga iseenda lõbu pärast, see on absoluutselt selge. Vilkuri ja sireeniga sõidetakse reeglina kutsetele, kus on alust karta, et inimese elu võib olla ohus. Ja nii ka too kord. Politseinikud – uskuge mind – ei taha alarmsõite teha enam. See õnnetus on neid hirmutanud. Ja õigusega. Me peame endale aru andma, et me peame olema ettevaatlikud, kui rooli istume.
Teisalt jällegi. Ma ei räägi politseiautodest, aga kui ma vaatan, mismoodi inimesed käituvad linnas kiirabiautodega. Kui kiirabi sõidab siit Riia maanteelt baasist väljakutsele sireeni ja vilkuriga, siis väga paljudel daamidel ja härradel on nii kiire, et neil pole aega kiirabiautole teed anda. Aga järgmine kord oled ise seal kiirabiautos ja võib-olla suredki, sest üks sõber ei otsustanud sulle teed anda. Nii et asi pole ainult politseiautos. Päästeauto on hästi suur, sellele üldiselt antakse teed. Sest kui see otsa sõidab, siis on jama. Aga inimeste suhtumine alarmsõidukisse on aeg-ajalt äärmiselt arusaamatu. Kes ei kuule, kes ei näe, kes sööb parasjagu suppi rooli taga. Tõsijutt, see ei ole üldse mingi väljamõeldis, ma olen ise näinud seda…
Aga räägime kadunud inimestest. Palju kõneainet on pakkunud Markkuse juhtum. Mis selle eriliseks teeb?
Juhtumi teeb eriliseks see, et Markkus on tänaseni kadunud. Suurest pildist alustades, me saame iga päev kusagil kolm kadumisteadet. Nii tuleb umbes 1200 kadumist aastas. Enamus inimesi leitakse üles, Markkust tänaseks leitud ei ole. Politsei on teinud kõik võimaliku selleks, et Markkust leida ja teeme ka edaspidi, otsime teda edasi. Vanemad on soovinud, et alustataks kriminaalasja, selle kohta on võtnud seisukoha isegi riigiprokuratuur, et selleks mingit põhjust ei ole ja kõik toimingud, mida on vaja, on tehtud. Juhtumi teeb eriliseks ka suur avalikkuse huvi.
SA Kadunud juht on politseid kritiseerinud ja muu hulgas öeldud et politsei peaks iga päev kadunud inimeste lähedastega empaatiliselt suhtlema. Kas see on politsei rida ja kas selleks on ressurssi?
Me oleme suhelnud Markkuse vanematega täpselt nii palju, kui see on olnud võimalik. Kui nad on meile informatsiooni edastanud, siis alati nad on saanud selle info paikapidavuse kohta tagasisidet. Oleme nendega võimalikult palju suhelnud. Päris iga päev ei ole see ilmselgelt võimalik. Selliste sündmuste käigus laekub kohutavalt palju infot, muu hulgas selgeltnägijatelt. On palju spekulatsioone ja igaühel on oma arvamus selle kohta. Siin tulevad mängu sõbrad-tuttavad, sotsiaalmeedia. Me peame seda kõike kontrollima. Aga paraku ei ole me seni saanud sellist vihjet, mis selle sündmuse lahendamisele kuidagimoodi lähemale oleks viinud. Meil on olemas taastatud sündmused mingi hetkeni, aga mingist hetkest on täiesti tühi maa.
Tegelikult on hea, et sellest räägitakse, sest kui räägitakse, siis on lootus, et keegi ühel hetkel näeb või märkab midagi. Aga selge on see, et me otsime päris informatsiooni, mis oleks informatsioon, mitte kuulujutt. Mis puutub Aare Rüütlisse, siis mina isiklikult teda lõpuni usaldusväärseks ei saa pidada.
Kas saate täpsustada, miks?
Vabatahtlike poolt otsingutel osalemine ja nendele kaasa aitamine on väga tänuväärne ja igati oodatud, paraku on personaalselt Rüütli poolt tulnud palju mõistetamatut käitumist.
Kas ja mida Markkuse otsimiseks praegu tehakse?
Meie jaoks ei ole Markkuse otsimine kindlasti lõppenud. Kogume jätkuvalt infot ja kontrollime seda. Jätkame otsinguid, nüüd, kus lumi on läinud, saab jätkata otsinguid ka maastikul. Need on meie praegused tegevused.
Piirivalve on valdkond, kus viimastel aastatel on palju muutunud. Kuidas olukord praegu on selles osas, et kas seal on piisavalt inimesi ja kuidas on seis selle korrastamisega?
Piir on peaaegu et puhastatud, seal on jäänud väikesed jupid, seal on asi osaliselt kinni maastikus ja maalappides, mille üle käivad vaidlused, suhteliselt marginaalne osa. Märtsi lõpuga peaks sellega saama ühele poole: maismaa osa 136 kilomeetrit peaks olema lage. Praeguse seisuga paigaldatakse piiriposte, järvele tulevad piiripoid, sellega peaks tänavuse aastaga korda saama. Ja peaksid lõppema ka projekteerimistööd ja algama piiritaristu ehitamine – ehitatakse välja vajalikud piirirajatised. 2020. on see aeg, mil peaks olema lõplikult välja ehitatud ja toimima täpselt nii nagu projekteeritud.
Mis mehitamisse puutub, siis ma ütleks, et meie piir on suhteliselt hästi mehitatud. Piirivalvebüroo koosseis on komplekteeritud. Toimetame. Ma usun küll, et kui piir saab täies mahus välja ehitatud, nagu ta planeeritud on, siis Eesti piir on üks paremini valvatud piire Euroopa Liidus.
Piirile on kaks survet: üks on salakaup, ehk sigarettide toimetamine üle piiri ja teine on illegaalne immigratsioon. Oleme silmitsi põhiliselt vietnamlastega, kes tulevad meie juurde või keda tuuakse meie juurde Venemaa Föderatsioonist ja kelle sihtriik on Poola, kuna seal on neil suur kogukond. Muid rahvuseid on suhteliselt vähe. Seal käib vilgas elu, aga saame piiri valvamisega hakkama.
PPA peadirektor Elmar Vaher on öelnud, et see tegevus tundub hästi organiseeritud, seda Venemaa poole pealt.
Pean temaga nõustuma. Sel lihtsal põhjusel, et ma tean, et Venemaa poolel on piiritsooni ulatus kuskil 60 kilomeetrit, kus saab viibida ainult erilubade alusel. Ilmselgelt lihtsurelik sinna niisama ei satu. Siit tuleb omad järeldused teha. Meil on piiritsoon sisuliselt avatud, meil on keelatud minna riigipiirile lähemale kui kümme meetrit.
Kui palju mõjutab kagupiiri ühtse Euroopa piirivalve loomine, mida plaanitakse?
Kagupiiri see väga ei mõjuta, me toimetame Euroopa Liidu välispiiril piisavalt adekvaatselt ja ma usun, et meie elukorralduses ei ole muutusi oodata.
Kui piirivalve politseiametiga liideti, järgnes palju kriitikat, et piirivalve kaotati. Kuidas praegu on, kas iseseisev piirivalve annaks praegu midagi juurde?
Piirivalvet ei ole mitte keegi kuskile kaotanud. Organisatsiooni muutused toovad alati kaasa vastandlikke arusaamu ja seiskohti, iga selline muudatus… sünnitusvalud, öeldakse selle kohta. Täna ma võin küll öelda, et piiri valvamine toimub väga kõrgel tasemel. On toimunud rida olulisi muudatusi, alates palgatõusust lõpetades tehnilise varustatusega ja väga oluline on see moment, et kui me räägime piirivalvamisega tegelevatest meestest ja naistest, siis neil on tugev tagala neist inimestest, kes kannavad politseivormi. Tegelikult ma arvan, et olemasolev ressurss on oluliselt efektiivsemalt kasutatud. Ja ma ei ole nüüd küll kuulnud, et kellelgi oleks rahulolematust praeguse süsteemi suhtes. Loomulikult, igal hetkel on pisikesi muresid, aga totaalset rahulolematust ma küll ei saa öelda, et oleks.
Varustuse küsimus – ütlete, et piirivalve ei ole selline väike vend, kellega ei tegeleta… Elmar Vaher, muudel asjaoludel, mainis seika, et ostis piirivalvuritele kummikuid. Kas see oli erandkord?
See oli erand jah, üks sündmus. Lihtsalt neid kummikuid oli sel hetkel kohe praegu väga tarvis ja täpselt niimoodi ongi. Ka minu käes on krediitkaart ja kui on vaja, siis ma lähen ka ja ostan need kummikud.
Tegelikult on piirivalvuritel vajalikud vahendid ja ka kummikud olemas?
On olemas jah. Lihtsalt selliseid asju juhtub aeg-ajalt, sest saage aru, Saatse taganurka tunni ajaga Tallinnast kummikuid saata oleks väga keeruline.
Seoses Eston Kohveriga on palju asju piiril muutunud. Aga kui see tema tagasivahetamise operatsioon oli, see toimus ju piirivalvurite haldusalal. Kui palju piirivalve seal tegev või kohal oli?
Teate, sellised operatsioonid jäävad paraku asjade hulka, millest väga täpselt ei räägita. Ma võin öelda nii palju, et Eesti Vabariigi esindajad läksid piirile vastu Eston Kohverile ja andsid üle Aleksei Dresseni.
Kas tavapiirivalvurid pöörasid sel hetkel selja?
Ei, miks. Tavapiirivalvur teeb oma tööd. Mina seal näppupidi juures ei olnud, mina sain seda teada siis, kui see asi toimus või natuke enne seda. Sellised asjad on salastatud ja sinna ei ole midagi teha.
