112 PÄEV: Uskumatu lugu: häirekeskuse meedik aitas seiskunud südamega mehe telefoni kaudu elule saada
Telefon heliseb, saan nõustamise hingamishäirele. Lasen pilgu kiirelt mööda kaarti, et vaadata kui kaugel kiirabi on, lisainfost saan teada, et abi ootab 50-aastane meeskodanik.
Kui abivajaja on eluohtlikus seisundis ning vajab elustamise või esmaabi juhiseid, ühendab 112-kõne vastuvõtnud häirekeskuse päästekorraldaja sündmuse asjaolude väljaselgitamise järel helistaja häirekeskuse meedikuga. Meedik nõustab elustamisel ja esmaabi andmisel vajadusel kuni kiirabi tulekuni.
Mind ühendatakse kohapeal vene keelt kõneleva kodanikuga, annan teada, kui kaugel kiirabi on. Saan teada, et keegi naisterahvas nägi aknast, kuidas meesterahvas oleks nagu jooksnud ja kukkunud. Talle tundus, et mees on alkoholiga liialdanud.
Kerin oma peas ruttu võimalikud vigastuste variandid läbi. Küsin, kas mees on teadvusel, selgub, et ei ole, ei reageeri ka põsele laksutamisele. Nüüd on vaja kiirelt hingamine kindlaks teha. Tulemust ei ole, ei hinga.
Küsin kohe, kas kohapeal ollakse nõus abistama. Saan jaatava vastuse. Nüüd alles algab see ’’päris’’ töö. Selgitan, et nüüd hakkame koos tegema südame massaaži, isik kohapeal kannatanule ja mina siin pool. Annan juhised patsiendi asendile ja abistajale, kus on õige koht, kuidas oma käed peavad olema, kui sügavale vaja rinnakut suruda ja siis algab põhiline: alustan rütmi ette lugemist. Kordan mitu korda, et pausi ei tee, pidev massaaž.
Kohapeal vahetab telefon omanikku. Eelnev meeskodanik, kellega rääkisin, andiski telefoni neiule, et ise alustada südame massaažiga.
Loen rütmi, ikka ja jälle 1,2,3,4 ja 1,2,3,4. Vahepeal tuletan meelde ka, kuidas masseerija peab käsi hoidma ja annan teada, kui kaugel kiirabi on. Viskan pilgu peale: kiirabi on juba Selveri juures. Samas näen, et selle kutsega on liitunud ka PERH’i Mustamäe haigla trakorralise meditsiini arst. Kõik sõidavad, iga minut on arvel. Kuulen, kuidas teadja rahvast tuleb sündmuskohale juurde. Keegi võtab kohapeal tegevuse üle. Saan uue info teada, et kõrvast on verd näha. Kuulen midagi kunstliku hingamise kohta, keegi ütleb, mitu korda peab tegema.
Tõstan häält ja annan teada, et mingil juhul ilma abivahenditeta ei tohi kunstlikku hingamist teha ja võõrale seda enam. Teisel pool antakse info edasi, millele vastatakse, et ta ei ole võõras, ta on töökaaslane. Siis kuulen juba, kuidas keegi kolmas mainib, et ainult massaažist piisab, kui pidevalt teha. Tubli, inimeste teadlikus on tõusnud!
Kuulen torusse, et keegi võtab masseerimise üle ja hakkab endale rütmi ise lugema, sellist valsirütmi. Püüan naisele telefoni lugeda oma rütmi, kiiremat, et ikka kasu oleks. Naine sündmuskohal hakkab edasi lugema, ikka minu rütmi. Mina kordan ees ja tema minu järel. Viskan pilgu ekraanile, kiirabi on jõudnud juba tänava nurgale. Annan ka kohapeale teada, et kiirabi on kohe kohal. Mainin ära, et enne nad massaaži ei tohi lõpetada, kui kiirabi meedik tuleb ja võtab tegevuse üle. Kuulen, et kiirabi saabus. Hingan kergendatult. Kogu saadud info kohapealt sisestan pidevalt infosse, loodan, et see annab vajalikku infot sõitvale kiirabile. Ma ei tea, kuidas koha peal on, aga minu suu kuivab.
Aeg läheb, ikka 10 minutit ja veel 10 minutit ja veel. Kiirabi ja Randewu on kohal. Viskan pilgu jälle ekraanile, kas näen kirja “Haiglasse“ või „ Lahkun, vaba“. Viimane nendest tähendab, et tegevus oli positiivse tulemuseta. Varsti saab tund täis, aga info puudub. Saan uued ja uued nõustamised, see juhus vajub unustusse. Hiljem annab logistik teada, et kiirabibrigaad teatas, et 50-aastane mees oli saanud infarkti ja elustamine oli olnud edukas. See, et ta olla jooksud ja purjus olnud, ei osutunud tõeseks, inimesel oli tõsine terviseprobleem.
Tundsin, kuidas külmavärinad jooksevad mööda keha. Meie kõik, nii kiirabitöötajad, kohalolijad kui ka sõbrad, kes ei pidanud paljuks riskida oma tervisega isegi kunstliku hingamise tegemiseks, päästsime täna vähemalt ühe inimelu. Ja see on hea tunne. See 50-aastane mees on kellelgi poeg, võib-olla ka isa või vend ja meie töö aitab ta tagasi oma inimeste juurde.
Lõpetuseks tahan öelda: õppige abistama, õppige andma esmaabi, see päästab elu!
