Mari-Liis Sepper kooseluseadusest: inimestel on tekkinud õiguspärane ootus alustada lapsendamise protsessi
Eesti inimeste jaoks on oluline, et kooseluseadust hakataks täies mahus rakendama. Sellega seoses panin kirja mõned argumendid, et aidata veel kahtlevatel riigikogu liikmetel mõista, miks Eestis peab olema ka samast soost paaride peredel võimalus lapsendada.
Esikohal on laste ja perede huvi. Nii samast soost partneritest moodustava pere kui ka nende laste huvides on saada riigi poolt kaitse ja tunnustus. Peresisene lapsendamine on just seetõttu kooseluseaduses ka sätestatud. Enamik täna riigikogus olevatest parteidest väidavad oma programmides, et seisavad perede ja laste huvide eest. Ka samasooliste paaride pered ja lapsed on seega parteide lubaduste poolt kaetud. Kui partei või üksik poliitik vastupidiselt käitub, on ta läinud vastuollu oma lubadustega.
Igal inimesel on õigus, nii põhiseaduse kui ka kõigi põhiliste inimõiguskonventsioonide poolt tagatuna, luua perekond ning saada lapsi. See tähendab, et keegi ei saa takistada inimesel tema seksuaalse sättumusega seoses lapsi saamast. Sellega seoses on meie ühiskonnas juba palju peresid, kus samasoolistel paaridel või üksikutel lesbidest või geidest vanematel on lapsed. Kui riik neid peresid ignoreerib, siis võetakse ühe elanikkonnagrupi suhtes diskrimineeriv ja tõrjuv hoiak, mis ei ole kohane demokraatlikule ja inimõigusi austavale ühiskonnale.
Kooseluseaduse kontekstis on n-ö peresisene lapsendamine ehk oma kooselupartneri bioloogilise lapse lapsendamine oluline just neile, kes ei ole ise bioloogilised vanemad, kuid kes soovivad tagada, et ka elukaaslaste lahkumineku või teise partneri surma korral säilib suhe lapsega, keda on kasvatatud ning kellega on tekkinud perekondlik side. Riigile on see ka rahaliselt soodne, sest sel juhul on väiksem võimalus, et bioloogilise vanema surma korral satub laps, kellel on seni olnud kaks täiskasvanust hoolitsejat-kasvatajat, KOVi või riigi ülalpidamisele.
Põhiseaduse järgi on kõik inimesed seaduse ees võrdsed. Inimese seksuaalne identiteet ei tohi mõjutada seda, kuidas riik suhtub inimesse kui lapsevanemasse. See tähendab, et ei saa eeldada, et lesbi on kehvem ema kui heteronaine või et geimehe ja tema partneri kodu on lapsele ebasobivam kasvukeskkond kui heteropaari kodu. Just selline diskrimineeriv suhtumine on praegu ilmnenud mitme partei retoorikas, sest eeldatakse, et seksuaalvähemusse kuuluv inimene ei tohiks justkui lapsi saada, lapsendada või lastega üldsegi kokku puutuda. Sellise väära ja õigusi eirava hoiaku vastu tuleb Eestis väga tõsist selgitustööd teha. Riigikogu liikmed peaksid näitama siin eeskuju.
Kooseluseadus on jõustudes juba andnud õiguse peresiseselt lapsendada. See tähendab, et see debatt on Eestis juba peetud. Inimestel on tekkinud õiguspärane ootus alustada lapsendamise protsessi. Mida see tähendab? Riigikogu ei saa ühel aastal otsustada, et tulumaksu määr on 20%, aga järgneval aastal 35%. Samamoodi ei saa otsustada, et lapsendamine on samasoolistel partneritel võimalik ning seejärel otsusest taganeda. See tähendab, et erinevaid otsuseid riigikogu formaalselt langetada saab, aga see läheb vastuollu demokraatliku õigusriigi olulise põhimõttega – õiguskindlusega, mis peaks aitama tagada, et riigikogu ja valitsus ei käi ühiskondliku elu suunavate reeglite kehtestamisega kergekäeliselt ega suvaliselt ringi. Just selle põhimõtte pinnalt saab ka riigi vastu kohtuvaidlusi alustada, kui lapsendamise õigust inimestele käesolevast aastast sisuliselt ei tagata.
Artikkel on algselt avaldatud Feministeeriumi koduleheküljel.
