Eestis teadaolevalt esimesena mustanahalise ründamise eest kohtus süüdi mõistetud mees on odinlaste toetaja

Mullu ööl vastu neljandat andventi püüdis eestlane Eestilt varjupaiga saanud sudaanlast rusikate abil tagasi kodumaale saata. Täna kuulub seesama juba järgmisel päeval kallaletungi eest süüdi mõistetud mees Facebookis nii-nimetatud Odini sõdalaste toetajate gruppi ja maksab oma 1500-eurost noomitust riigile järelmaksuga tagasi. Otseselt vihakuriteo eest pole aga Eestis siiani võimalik kedagi vastutusele võtta.

On laupäeva öö vastu pühapäeva, neljandat adventi, mustad jõulud Tallinna vanalinnas kurikuulsas Bermuda kolmnurgas. Oma TTÜ välisüliõpilastest sõpradega baaris aega veetnud pagulasstaatuses sudaanlane väljub baarist ja kuuleb enda suunal pöördumist, mida ta on varemgi kuulnud ja mis ei tohiks üllatada ka kedagi teist. Täpne tsitaat on surutud pimeda jõuluöö valumälestuste alla, kuid väljendid „neeger“ ja „mine koju“ olid adressaadi sõnul päris kindlasti öeldu hulgas. Kohtumise nii-nimetatud kolmanda päevakorrapunkti vormistab ütleja korduvalt rusikate abil. Kuulsa prohveti järgi nime saanud sudaanlase nägu ja riided on järsku verd täis, hambad loksuvad suus. Kaks aastat Eestis elanud 27-aastase Sudaanist pärit Muhammadi jaoks pole see esimene kord oma uue kodumaa pinnal taolisse olukorda sattuda, kuid esimest korda leiab sündmus aset politsei vaateväljas. Politsei reaktsioon on kiire ja tõhus – ohver ja rusikakangelane aidatakse kohe jaoskonda ning ka kohus ei venita.

Kohtuotsus sünnib Liivalaia tänava kohtumajas juba esmaspäeval ja seda lühimenetluse korras – äärmiselt lihtsustatult tähendab see, et süüdistatav on sisuliselt esitatud süüdistusega nõus ja nii-öelda vastutasuks väheneb tema karistus kolmandiku võrra.

Kohtuotsus on avalik ja igaüks saab seda lugeda: „Kalev-Kaarli Toms’i süüdistatakse selles, et tema, olles alkoholijoobes, 20.12.2015. a kella 01.30 ajal öösel Tallinnas Suur-Karja 15 juures tungis kallale XXX, lüües viimast korduvalt rusikaga näopiirkonda, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse: alahuulel haav ja paistetus. Seega pani Kalev-Kaarli Toms toime KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo so teise inimese tervise kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise.“

Kohtuotsus heidab mõningat valgust ka Tomsi isikule – sündinud on ta 1989. aasta aprillis, Eesti kodanik, emakeel on eesti keel, omandanud keskhariduse, kehtivaid kriminaalkaristusi üks ja väärteokaristusi üks. Tomsi töö- ja elukoht on kinni kaetud.

Facebookis on ta valinud endale pseudonüümiks Olen Kes Olen. Toms kuulub gruppi „Soldiers of Odin Estonia Support". Ta laigib Uusi Uudiseid, Pegida Eesti ja Norra filiaale, vähemalt kaht punti Taavi Rõivase kukutajaid, aga ka Edgar Savisaare Tallinna linnapea kohalt kukutajaid ja Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks kampaanialehte „Kaitskem üheskoos perekonda“. Ka Delfi "meeldib" talle.

Karistuseks mõistis kohus Tomsile 1071 euro ja 60 sendi suuruse rahalise karistuse. Mõjuvate põhjuste korral on süüdimõistetul õigus taotleda kohtult nii-öelda järelmaksu. See Tomsile ka võimaldati – ta on summa 107 euro ja 16 sendi kaupa tasumiseks aega kümme kuud. Karistusele lisanduvad menetluskulud 436,50 eurot, mis on samuti kümne kuu peale ära jaotatud.

Kokku maksab Eestis neegri peksmine niisiis poolteist päeva aresti ja järelmaksuvõimalusega 1500 eurot. Umbes nagu maksaks kinni järelmaksuga ostetud 60-tollist 3D nutitelerit. Keskmise sissetulekuga üksikisikule ilmselt pelutav, kuid mitte võimatu summa. Kuid kui kasutada vaid pisut kujutlusvõimet ja mõelda, et mõni väärtuspõhine sõdalaste klubi võib muu hulgas ka selliste rahaliste riskide minimeerimiseks kehtestada liikmemaksu, siis kuivab säärase karistuse tähendus kiiresti kokku.

Teadaolevalt esimene kord

Muhammad igatahes leidis, et see ei ole piisav ja pöördus Eesti inimõiguste keskuse poole. „Meie poole pöördus kannatanu pärast seda, kui oli otsuse kätte saanud, sest ta väidab, et see pole tegelikult ainus kord ja ta kardab laiemalt oma turvalisuse pärast Eestis ning arvas, et me peaks üldisemalt parandama olukorda sallivusega,“ rääkis keskuse võrdse kohtlemise ekspert Kelly Grossthal Delfile. Tema sõnul on tegu esimese korraga, kui nendeni jõudis kohtuotsus, kus mustanahaline oleks langenud füüsilise vägivalla ohvriks ning see oleks päädinud kohtuotsusega. "Samas me ei saa siin öelda, et tegu oleks mingi võiduga, üsna tavaline kriminaalasi.“

Grossthali sõnul on olemas teoreetiline võimalus Tomsi vastu tsiviilkorras kohtusse minna ja nõuda kannatanule valuraha. „Tsiviilasja kaalume. Siin on probleem selles, et ta oli rünnaku ajal töötu, aga Eestis arvestavad kohtud mitterahalise hüvitise puhul tugevalt sellega, mis oli siis reaalne kahju – kaotas töö, kaotas palgas jne. Lisaks on näha, et ründaja on palunud talle mõistetud rahalise karistuse tasumist võrdsetes osades kümne kuu jooksul, see on märk tagasihoidlikust rahalisest seisust,“ selgitas Grossthal. Tema sõnul võtaks keskus kannatanu esindamise enda peale, kui sellest oleks loota üldist õiguspraktikat mõjutavat pretsedenti.

Vihakuriteo eest karmim karistus

Et selline „nahavärvi põhjal poksimise hobi“ peaks olema „kallim“, on varemgi räägitud. Grossthali sõnul ei tule kohtukaasusest välja ohvri nahavärvi ega kallaletungija motivatsiooni ning selles on süüdi puudulik seadus. „Asi on selles, et Eestis puudub vihakuriteo koosseis kui selline üldse, seega ei analüüsitagi, et äkki oli kallaletungi põhjuseks näiteks nahavärv või mõni muu tunnus. Eestis puudub hetkel võimalus üldse vihakuritegude eest süüdi mõista. Klassikaliselt on vihakuriteo karistused ka rangemad.“

Grossthal tuletas meelde, et tegelikult soovis justiitsministeerium 2014. aastal seda lünka parandada ning karistusseadustiku ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu ja seletuskiri kirjutati justiitsministeeriumis ka kokku. „Eestis oleks siis küll karistusseadustikus mitte olnud vihakuriteo mõiste, vaid sooviti vaenumotiiv lisada karistust raskendavate asjaolude loetellu.“
Muuhulgas tõdetakse seletuskirjas näiteks: „Rassistliku motiivi näitamine kuritegevuse statistikas (mida ootavad Eestilt OSCE ja ECRI) on võimalik. Näiteks, kui kehaline väärkohtlemine (KarS § 121) on toime pandud rassistliku motiiviga, on võimalik see motiiv märkida statistikas. Paraku ei ole olemasoleva regulatsiooni kohaselt võimalik menetlejatelt nõuda, et nad seda motiivi arvestaksid (olemata nt karistust raskendav asjaolu, on see menetluse jaoks ebaoluline), seda tuvastama peaksid (nagu eespool § 151 rakendamise praktika kontekstis selgitatud, ei ole see lihtne) või ankeeti vastavalt täidaksid. See muudab igasuguse statistika seda liiki süütegude arvu kindlakstegemiseks juba ette ebatäpseks ning ei võimalda ka kavandatava muudatuse mõjusid täpselt hinnata.“

„Kuigi see lõik puudutab statistikat, tuleb siit ka hästi välja, miks täna ei olegi sisuliselt üheski kohtuotsuses ära toodud rassistlikku motiivi,“ selgitas Grossthal.

Muhammad tahaks olla inimene

Muhammadil on soojad silmad ja pehme kõnemaneer, aga ta on nendega üksi. Jutuajamise käigus joonistub välja kurva eksinud inimese pilt. Korrumpeerunud riigi külakogukonnast pärit inimene on sattunud individualistliku õigusriigi külma linna, kus ta tunneb, et keegi teda ei aita ja et siinsed inimesed on tema suhtes negatiivselt meelestatud. Riik on tema heaks justkui teinud kõik, mis seadused lubavad, kuid Muhammad ei mõista päris täpselt, kas see ongi nüüd kõik või mitte. Ta näitab arme oma kätel ja räägib, et Sudaanis on ohtlik. Ning et ta igatseb koju.

Uurin, kas tal on sõpru ja selgub, et ta käib põgusalt läbi paari TTÜ mustanahalise tudengiga, kuid pärast jõulukallaletungi ei julge ta enam nendega väljas käia. „Mul peaks olema tugiisik, aga mul ei ole seda,“ lisab ta ja viitab, et Skandinaavias saavad pagulased märksa rohkem abi.

Aga mošees käid? „Olen käinud küll. Aga ma tahan minna palvetama, aga nemad hakkavad minuga seal rääkima…“ Muhammadi näoilme läheb sellest rääkides kinniseks ja pilk otsib närviliselt pidepunkti kuskil eemal. Mul ei õnnestugi välja uurida, mis täpselt talle "nende jutu" juures ei meeldi.

Supermarketi pitsaletis pagarina töötav Muhammad on ülemuse sõnul väga tubli, kuid tegelikult unistab ta mõne tehnilise eriala omandamisest. „Nii ju elu lõpuni ei saa. See ei ole päris töö.“ Muhammadi nimesildil on tema ülejäänud kaks nime, prohveti järgi saadud nimi on mingil põhjusel ära jäetud. Muidu meeleldi vestlema nõustunud, pole ta pildistamisega mitte mingil tingimusel nõus - isegi mitte selja tagant ega fookusest väljas olevana… „Ma olen valmis rääkima, sest Eesti ühiskonda on vaja muuta tolerantsemaks, aga pildile ma ei taha,“ asendub tema pehmus konkreetsusega.

Üle kõige tunneb ta aga puudust ikkagi inimlikust ja lähedusest. „Tahan, et mind võetaks nagu inimest. Siin olen ma mittemiski.“