Abiturient: ebatervisliku koolikoormuse teema kerkib ikka ja jälle üles, aga mitte midagi ei muutu!
Kes astub õpilase kaitseks välja, kui koolikoormus ületab normaalsuse piire ning õpilased on sunnitud stressi leevendamiseks otsima abi internetifoorumitest, alkoholist või narkootikumidest? Kust jookseb normaalsuse piir? Neile küsimustele võiks anda vastuse haridusministeerium, sest koolilt ei saa vastutust nõuda, kui neilegi on ette antud kindel programm.
Arutelu koduste tööde mahu vähendamise või nende ärajätmise üle on alustatud mitmeid kordi. Siiani tulemusteta. Arutelu pole vähendanud õpilaste õppekoormust ning tekib küsimus, kas probleemi on üldse põhjalikult uuritud.
Õpilased – kusjuures aegamööda järjest nooremad – saabuvad koju väsinuna ja vaevlevad motivatsiooni- ning unepuuduse küüsis. Milline motivatsioon saabki olla õpilasel, kes veedab koolis keskmiselt kuus tundi päevas, et siis kodus veel lisaks mitu tundi koduseid töid teha? Kui kool pole magamiseks, siis pole kodu õppimiseks!
Koduste tööde maht, õpetajate ootused ning pikad koolipäevad mõjuvad organismile kurnavalt, aga kahjuks pole haigestumine lubatud, sest üha karmimaks muutuv süsteem lubab puududa ainult teatud arv tunde, enne kui tuleb sooritada kursusetöö.
Õpilaste puudumise vähendamiseks rakendatud idee on tekitanud nii mõneski koolis olukorra, kus juba haigestunud õpilased käivad klassiruumis kohta soojendamas, et kohalolek kirja saada. Kas koolis peab tõesti ainult kohal käima, või omab hariduse omandamine ka veel mingit kaalu?
