Ilmar Raag: Vene trollid on ette võtnud Eesti-NATO suhted
22. veebruaril ilmus New York Observeri veergudel artikkel "Eesti tahab rohkem NATO sõdureid, kuid mitte mustanahalisi". Esimese hooga kõlas see kui järjekordselt eksinud Lääne ajakirjaniku eelarvamuslik hala Ida-Euroopa kohta. Lähemal vaatamisel selgub, et siin siiski on tegemist väga klassikalise Kremli desinformatsiooni operatsiooniga, mis oma selguses sobiks ka õpikunäiteks.
Esiteks, tegemist ei ole suure tiraažiga ja autoriteetse briti väljaande The Guardian lisaga The Observer. Selle asemel on meil tegemist suhteliselt marginaalse tähtsusega New Yorgi väljaandega, mis liigitab ennast selgelt tabloidide hulka. See ajaleht on avaldanud 15 artiklit ühelt vabakutseliselt kirjamehelt Mihhail Klikušinilt. Selle mehe kohta ei eksisteeri kontaktandmeid, kuid väidetavalt on tegemist vene rahvusest mehega, kes on juba 10 aastat Ameerikas elanud. Ometi hakkas ta järsku kirjutama New York Observeri veergudel samaaegselt Ukraina kriisiga nii, et enamus tema artiklitest kordavad Kremli infooperatsioonide ametlikke teemasid. Näiteks on sarnaselt Venemaa tabloididega ka Klikušini nime all ilmunud näiteks artikkel: «Uut Ukrainat juhivad petturid, seksihullud, sõjapealikud, kuutõbised ja oligarhid.»
Siinkohal ei tohi ennast lasta eksitada sellest, et New York Observer on väike väljaanne, kuna juba KGB desinformatsiooni taktika hulka kuulus vähetähtsatesse väljaannetesse teemade istutamine, et hiljem oleks võimalik neile viidata juba suuremates väljaannetes ja nii skandaalipalli kasvatada. Hiljutine Vene infooperatsioon väitmaks nagu oleks Berliinis araablaste poolt vägistatud 13 aastane vene-saksa tüdruk Lisa, järgis just seda meetodit. Probleem tekkis sellest, et kui ühe öö kadunud olnud Lisa tunnistas politseile kohe, et teda ei vägistatud, siis Saksa politsei ei andnud reeglite kohaselt enne juurdluse lõppu esimesena informatsiooni. Seda kasutati ära, et väikestesse väljaannetesse istutada konspiratsiooniteooriaid sellest, kuidas politsei mätsib kinni Lisa vägistamise juhtumit. See andis aga võimaluse justnagu millelegi tõesele viidata, nii et vene välisminister Lavrov sai avalikult survestada saksa valitsusest.
Konkreetselt Klikušini Eesti ja NATO artikli puhul on taktikaks üksikute faktide esitamine üldistuse pähe. Üldine süüdistus artiklis kõlab, et eestlased on rassistid ja silmakirjalikud. Ühest küljest tahetakse NATO toetust ja teisest küljest rünnatakse ja solvatakse mustanahalisi USA sõdureid. Ei saa salata, et need teemad on ju ka eesti ajakirjandusest läbi käinud. Antud juhul on aga kontekst see, et kui Kremli üks eesmärkidest on olnud Balti riikide diskrediteerimine Lääne liitlaste silmis, siis võetakse ettekäändeks nähtusi, mis mingil moel ka reaalselt eksisteerivad. Loogika on lihtne: inimõigusi austav Lääne avalikkus ei tohiks toetada rassistlikku Eestit. Küsimus on aga selles, kas üksikutest nähtustest saab teha üldistusi kogu maa kohta. Samamoodi võiks ju väita, et eesti muusika algab ja lõpeb Üllar Jörbergiga, kui Eesti muusikat puudutavas artiklis ei mainita ei Arvo Pärti ega ka näiteks Ivo Linnat.
Seepärast on ka kõnealuse Klikušini artikli puhul kõige olulisem see, millest ta ei räägi. Vaatame tema argumentatsiooni. Oma väite tõestusena mainib ta küll õhuväe ülema kolonel Jaak Tarieni Facebooki postitust ja USA saatkonna ühe töötaja reaktsioone Eestis toimuvale, kuid kordagi ei ole ole mainitud Eesti ametlikke seisukohti. Ei sõnagi sellest, et nii president, peaminister, kui ka teised poliitilikud on väljendanud rassismi hukkamõistvaid seisukohti. Niisamuti ei tule sealt artiklist kusagilt välja, et valitsuskoalitsiooni erakonnad ei ole iial isegi mõelnud NATO sõdurite nahavärvi arutamisele, sest juba selline teemapüstitus oleks absurdne. Ja selline väljajätt on kõige selgem tunnistus klassikalisest desinformatsiooni taktikast. Niisamuti ei ole kordagi mainitud, et Eesti kodanikuühiskond on samuti mobiliseerunud kasvõi Sõbraliku Eesti näol. Klikušin mainib Eesti vaimsuse esindajana EKRE-t, kuid kordagi ei öelda, et neil on tegelikult Riigikogus vaid 7 kohta ja et tegemist on opositsiooni erakonnaga. Ajakirjandusliku standardi kohta paneb punkti lõpuks see, et mitte üheltki eestlaselt ei ole küsitud kommentaare.
Kokkuvõtteks tuleb esiteks panna tähele, et Kremli desinformatsioonimasin on tõenäoliselt ka edaspidi ära kasutamas iga rassismiilmingut Eestis, et neid võimendada usaldamatuse külvamiseks Lääne liitlassuhetes. Teiseks, ainult klikkidele orienteeritud tabloidajakirjandus eksisteerib ka Läänes ja seetõttu on ka taoliste artiklite uus ilmumine tõenäoline. Kõige lõpuks on oluline ka iseenese suhtes aus olla. Kremli propaganda saatanlikkus peitub selles, et ta ei mõtle asju lõpuni välja, vaid üritab reaalseid meeleolulisid võimendada, tuua võimalikult vägivaldseid äärmuslasi keskpõrandale ja igatpidi toetada kõikvõimalikke kasulikke idioote.
