FOTOD: Peaminister Taavi Rõivas pidas Vanemuises aastapäevakõne: mõne jaoks on 21. sajandi riigijuhtimine liiga kaasav ja liiga avatud

Tartus Vanemuise kontserdimajas alustati kontsertaktusega Eesti sünnipäeva tähistamisega. Seal peetud kõnes ütles peaminister Taavi Rõivas, et Eesti ei pea enam oma teed otsima, vaid meie siht on selge.

"Mõningaid asju saab teha võid ühe korra: asutada oma riik, astuda NATO-sse ja Euroopa Liitu või korraldada esimene laulupidu. Eesti ei pea ekslema, oma teed otsides, meie siht on kindel," ütles peaminister.

Rõivase sõnul on Eesti võrdne võrdsete seas, me ei pea enam ammu oma olemasolu pidevalt tõestama, kellelgi pole põhjust meile ülevalt alla vaadata. Rõivase sõnul on Eestil põhjust enesekindluseks.

Peaminister ütles ka, et Eesti on heas korras, rahvusvaheliselt tunnustatud, avatud ja edumeelne riik. "On ka neid, kes ikka igatsevad vana kooli karmi kätt, neid, kelle maitse jaoks on 21. sajandi riigijuhtimine liiga avatud, liiga kaasav, liiga demokraatlik. Toimiva ühiskonna ülesehitamisesse ei saa suhtuda nii, et see toimub ülevalt alla. Liidritel peab olema oskus ka kuulata," sõnas peaminister ja lisas, et üheskoos tehtud otsused peavad paremini ja kauem vastu.

Veel ütles Rõivas, et piir kremlisõbraliku Keskerakonna ja näiliselt kremlivastase EKRE vahel on hägustumas. "Savisaarele ja Toomile on natsismi vastu võitlemiseks vaja partnerit, kes esmalt natsismitrummi lööks," sõnas ta.

"Enesekindel riik ei sulge uksi lastega peredele ega inimestele, kes on valmis õppima meie keele."

"Välismaalaste hirmutamiseks kaikameeste rühmituste loomine on ühtaegu nii koomiline kui ka kurb. Eesti ei vaja isehakanud sõdalaste jõuke, kes pagulaste puudumisel välistudengeid kiusaksid ja lapsi vägisi kooli saadaksid."

Peaminister tuletas ka meelde, et julgeolek ei ole ainult migrantidega seotud, vaid jätkuvalt on Euroopas sõda. Ta rõhutas, et Euroopa ei tohi unustada Venemaa rünnakut Ukraina vastu ning enamgi veel, tasuks kaaluda uusi sanktsioone seoses Venemaa tegevusega Süürias.

Loe peaministri kõne täisteksti:

Armas eesti rahvas kodus ja kaugel!

Head tartlased, lugupeetud linnapea ja aukodanikud!

Hea kuulaja!

Palju õnne meile kõigile Eesti Vabariigi saabuva 98. sünnipäeva puhul! Mul on suur au edasi kanda aastatepikkust traditsiooni, mil iseseisvuspäeva eelõhtul esineb peaminister siin, väärikas Vanemuise saalis, riigi aastapäeva kõnega.

Täpselt aasta tagasi teie ees esmakordselt kõneledes rääkisin usust oma riiki ja usust iseendasse. Pean usku Eestisse ja oma võimetesse jätkuvalt meie tugevaimaks edasiviivaks jõuks.

Kui meie usk on tugev, on võimalik saavutada ka esmapilgul raskeimad eesmärgid. Selleks, et meie usk Eestisse ja üksteisesse oleks tugev ning mõjus on vaja olla oma veendumustes kindel ning hinnata seda, mis on hea. Eestil on kuhjaga põhjust olla enesekindel riik, eesti inimestel on kuhjaga põhjust kindlal pilgul homsesse vaadata.

Just enesekindlaks riigiks olemisele soovingi Eesti 98. sünnipäeva eelõhtul keskenduda.

Meie laste haridus on maailma tipptasemel, meie majanduskeskkonda peetakse põhjendatult Euroopa üheks atraktiivseimaks, meie riik on hästi kaitstud ning meil on maailmas sõpru rohkem kui vaenlasi. Kõik see ei ole kindlasti juhuslik, see on meie ja meie eelkäijate sihikindla töö tulemus.

Arvo Pärt ja Kelly Sildaru on kahtlemata erakordselt andekad eestlased, aga maailma tippu jõudmiseks ei ole neil piisanud vaid andekusest, selle taga on olnud usk, enesekindlus ja sihikindel töö. Küsigem endilt, kas oleme kõik valmis oma valdkonnas sama palju pingutama kui Pärt oma niigi vapustavaid teoseid ikka ja jälle viimistledes ning Sildaru oma niigi vägevaid hüppeid inimvõimete piirini nihutades? Kas meil on piisavalt enesekindlust, et uskuda põhimõttesse "mitte miski ei ole võimatu”?

Minu tütrel Miinal täitub täna seitsmes eluaasta ning pean oma kohuseks iga päev Arvo ja Kelly moodi pingutada, et tema põlvkond saaks elada veel paremas Eestis. Ja ma olen täiesti kindel, et see eesmärk on saavutatav.

Meie riigi ja ühiskonna senine areng on meie tuleviku vundament ning meil peab olema enesekindlust nii õige ja väärtusliku hoidmiseks kui arenguks vajalike muudatuste tegemiseks. Oleme ligi 25 aastaga käinud pika tee, aga me ei ole veel kohal. Meid ei rahulda kuldmedal Ida-Euroopa arvestuses, meie sihiks on põhjamaine elatustase ning parim võimalik elukeskkond kõigile eesti inimestele.

Head daamid ja härrad,

Tõenäoliselt on paljudele enne mind tundunud ja kindlasti tundub ka tulevikus, et elame just nüüd ja praegu eriliselt murrangulistel aegadel. Kuidas varem oli lihtsam otsustada või lähedaste jaoks aega leida. Kuidas reeglid olid selgemad ja tugevalt hierarhiline ühiskonnakorraldus tagas suurema töörahu. Näiliselt väiksema arvu muutujatega olukordade meenutamine viib vahel suisa möödunu ihalemiseni. Ka mulle tundub, et otsustusprotsessid, meie riigi- ja ühiskonnakorraldus on muutunud. Aga selle vahega, et mulle meeldib, mis suunas see muutus toimunud on.

Mõningaid asju saab teha vaid korra - nagu asutada oma riik, astuda NATOsse ja Euroopa Liitu või korraldada esimene laulupidu. Eesti ei pea ekslema oma õiget teed otsides, meie siht on kindel. Eestist on saanud täiskasvanud enesekindel riik, kes on võrdne võrdsete seas kõige olulisemates rahvusvahelistes liitudes. Me ei pea enam ammu enda olemasolu pidevalt tõestama, mitte kellelgi ei ole põhjust meile ülalt alla vaadata. Ütled Eesti ja Sulle kangastub rahvusvaheliselt usaldusväärne, heas korras, avatud ja edumeelne riik.

Ma püüan mõista ka neid, kes ihalevad ikka veel vanakooli karmi kätt ning kelle maitse jaoks 21. sajandi riigijuhtimine on liiga avatud, liiga kaasav, liiga demokraatlik. Varasem kogemus ongi teistsugune. Tänapäevase toimiva ühiskonna ülesehitamine ei käi aga ainult ülevalt alla, vaid ka alt üles. Ütlemise kõrval peab tänapäeva liidritel olema oskus ka kuulata. Otsused, mis tehakse läbimõeldult ning argumente ja seisukohti arvestades, peavad paremini vastu nii kriitikale kui ajahambale.

Tänapäeva liidritel peab olema kannatlikkust otsida kompromissi kokkulepete ja reformide tegemisel, aga ka meelekindlust mitte kunagi minna kompromissile oma väärtuste ja südametunnistusega.

Head kuulajad,

Küllap mõtleme kõik sageli sellele, millist Eestit me loome oma laste põlvkonnale. Mina soovin, et tuleviku Eesti on hästi kaitstud, jõukas, uuendustele avatud ning kasvava rahvaga maa. Selles, et me oleme väikesed ja paindlikud, tuleb näha Eesti võimalust, nagu ka selles, et meie teenused toimivad mugavalt ja kiiresti, meie maksupoliitika on liberaalne ning edukuse karistamise asemel majanduse kasvu toetav. Me ei ole grammigi rumalamad ega laisemad kui meie naabrid põhjamaades, järelikult ei peaks me rahulduma vähemaga kui põhjamaine elatustase. See on ka põhjus, miks ma usun, et Eestist saab UUS Põhjamaa.

Loomulikult vajab elatustasemes järgmisele tasemele jõudmine suurt pingutust ning sihikindlat tööd. Seda enam, et väikese ja avatud majandusena sõltub Eesti olulisel määral maailmamajanduse käekäigust ja maailma majanduse käsi käib parajasti üsna kehvasti. Majanduskasv on pöördunud languseks mitmel pool Euroopas, sealhulgas meid otseselt mõjutavate lähinaabrite ja ekspordipartnerite juures Soomes. Venemaa agressiivne poliitika on viinud majanduse vabalangusesse, mille käigus on vene inimeste ostujõud kolinal kukkunud.

Ka Eestis on meid lühikese aja jooksul tabanud kaks tõsist ja olulise mõjuga uudist tootmiste sulgemistest. Kumbki erinevatel põhjustel langetatud, kuid siiski märgilist otsust tähistavad Eesti majanduses järgmise verstaposti kätte jõudmist. Verstaposti, mis omakorda tähistab Eesti majanduse liikumist kõrgema lisandväärtuse suunas. Me ei saa olla ühtaegu kõrge elatustasemega ja odava tööjõuga riik. Kui soovime jõuda põhjamaise elatus- ja palgatasemeni, ei saa me samaegselt konkureerida Leedu või Venemaaga odava tööjõu pärast, peame olema konkurentsivõimelised Soome ja Rootsi tarkade töökohtadega. Paljuski just seetõttu pean oluliseks suurendada Eesti teadus- ja arendustegevusse panustavad summad Euroopa parimatega võrreldavale tasemele, sealhulgas nii, et avaliku sektori panus on tulevikus tervelt 1% SKPst.

Kindlasti ei ole tootlikkuse redeli järgmistele astmetele jõudmine lihtne, eriti arvestades, et maailm tervikuna on oluliselt keerulisemas seisus ja seda nii majanduslikult kui ka poliitiliselt. Aga kriisid teatavasti peidavad endas võimalusi ja tihtipeale on just keerulistes oludes muutusi lihtsam teha. Küllap on ka Eesti tootmisettevõtetel võimalik väljuda odava tööjõu perioodist professor Talebi kontseptsiooni kohaselt anti-hapramana.

Maailma majanduses toimuv on päris mitmed seni tavapärased seosed hapraks muutnud. Homne areng ei alga terasetehase ehitamisest ja riiklikult suunatud tööstusharu püstipanemisest. Uueks Põhjamaaks saamine ei tähenda põhjamaade kopeerimist - kopeerides Rootsit, ei saa me kunagi paremaks kui vaid kehv koopia Rootsist. Oleme jõudnud sinna, kus vajame rohkem riskijulgust, rohkem pealehakkamist, rohkem katsetamist ja ka rohkem eksimist ning mitte ainult teistelt õppimise ja igavese mõõtmise lusti.

Jagan 2015. Aasta Ettevõtja Jevgeni Kabanovi usku, et 1,3 miljoniga riik saab majanduslikus mõttes suureks ainult kõrgtehnoloogia abil. Tehnoloogia kasutamine tõstab lisandväärtust sektorist sõltumata - põllumajandusest tootmiseni ja tootmisest teenusmajanduseni. On üks lihtne tõde - mida kõrgem on meie eksportivate ettevõtete lisandväärtus töötaja kohta, seda kõrgemaks saab tõusta ka üldine palga- ja elatustase.

Hiljuti küsis Eesti Panga ökonomist Kaspar Oja, et kas pidev negatiivsete majandusuudiste foonis elamine võib ise kujuneda majanduskasvu piduriks ja nimetas säärast toimeahelat tabavalt pressimismiks. Pressimism võimendub ühiskonnas, negatiivsete uudistega kaasnev pessimismi foon ja ebakindlus tuleviku ees kohutavad tarbijaid ning ettevõtjaid. Tänane halb uudis majanduskasvu kohta võib homme tuua kaasa kasvu aeglustumise, olenemata sellest, kas esialgne uudis oli põhjendatud või mitte. Mõelgem hetkeks selle peale. Kas me soovime, et meie majandus langeks pessimismispiraali, mille algne põhjus ei pruugi seisneda kehvades äritulemustes ega vales poliitikas, vaid nihkega hinnangutes?

Küllap mäletate pealkirju, mis kuulutasid Eurostati tabelile viidates, et üks meie naaberriikidest on majandusarengult Eestist mööda läinud. Sellest kõnelesid kõlavalt nii jutusaated kui riigikontrolli auditid, valvearvajatest rääkimata. Tehti kaugeleulatuvaid järeldusi meie majanduspoliitika kohta. Ei häirinud neid arvajaid grammivõrdki fakt, et palgad on selles riigis 30 ja pensionid 33 protsenti Eestist madalamad. See oli suur uudis ja pressimismi pidupäev.

Hiljuti avaldas Eurostat täpsustuse - nende metoodikast leiti viga ning uudis möödaminekust osutus selleks, mida numbritesse süvenenud majanduseksperdid niigi teadsid - eksituseks. Uuendatud tabeli järgi on hoopis Eesti elatustase hiljuti ühest vana-Euroopa riigist möödunud.

Teile ei meenu, et majandusuudised oleks sellest rääkinud? Põhjusega - see on avaldamiseks liiga hea uudis. Kas me tõesti kardame iseenda ja oma Eesti kohta hästi öelda?

Objektiivselt, faktidele tuginedes, ei ole Eesti inimesed kunagi nii hästi elanud kui praegu. Viimase nelja aastaga on reaalpalk tõusnud ligi viiendiku võrra. Kriisi põhjaga võrreldes on meil ligi 100 000 inimest töö leidnud ning tööpuudus on jõudnud buumiaegse taseme lähedale, vaid 5,1 protsendini. See kõik on aidanud kaasa ka pensionite ning lastetoetuste tõusule.

Mitmed Soome poliitikud on oma hiljutistes väljaütlemistes eeldanud, et Eesti lastetoetused on Soome omadest oluliselt madalamad. Suur võib olla nende üllatus, kui märkavad, et numbrid on tegelikult võrreldavad ning kolme lapsega pere toetus on õige pea Soome omast suuremgi.

Aga selge on ka see, et meie elatustase ei ole veel jõudnud Põhjamaade tasemele. Ja riskides teadlikult roosade prillidega optimistiks sildistamisega ütlen veendunult, et meil on põhjust enesekindlalt uskuda sellesse, et Eesti majandus on võimeline enamaks, meil on võimekust kasvada kiiremini kui 2015. aastal. Isegi siis, kui maailm meie ümber on jätkuvalt keeruline.

Miks ma seda nii veendunult usun? Mitte ainult seetõttu, et meie riigi võlatase või maksukoorem on teistest madalamad ning hariduse kvaliteet ja investeeringute tase kõrgemad. Meie tuleviku kasv tuleb ambitsioonist ja tarkusest teha enesekindlalt asju, mida mitte keegi maailmas enne meid teinud ei ole. See on ausalt öeldes veidi isegi imelik, et meist palju jõukamad riigid ei ole ikka veel jõudnud oma e-valitsusega Eesti tasemele. Meie e-riik on kahtlusteta maailma parim, aga see ei ole põhjus loorberipärjaks, vaid edasi pingutamiseks. Meil on maailma parim e-tervis digiretsepti ja terviseloo ja valguskaableid pidi liikuvate röntgenipiltidega. Aga kas keegi suudab mulle selgitada, miks peab maailma parima e-tervisega riigis ikka veel arsti vastuvõtule pääsemiseks telefoni haarama? See teenuste tase, mis rahuldab teisi riike, ei peaks rahuldama meid.

Põhjamaise elatustasemeni jõuda võimaldava ettevõtluskeskkonna nimel teeb minu juhitud valitsus tööd iga päev. Me keskendume olulisele ja tegeleme asjadega, mida riik muuta saab ja mida muuta on vaja. Riik tuleb ettevõtlusele ja majandusele appi seal, kus turg ei tööta või ettevõtja panusest ja riskivalmidusest ei piisa. Näiteks on Euroopa Liidu geograafilisel äärealal asuva riigina meile eriti olulised energia-, transpordi- ja sideühendused ning siseturu areng. Peame veelgi arendama niigi soodsat ärikeskkonda ja avama turge ning looma tingimused kapitali, teadmiste ja kvalifitseeritud tööjõu kättesaamiseks ning vajadusel ka riskantsemate investeeringute toetamiseks.

Tegeleme turutõrgetega ja võitleme ääremaastumise vastu. Anname inimestele võimaluse kohapeal ise kokku leppida, kuidas ja milliste naabritega tulevikus koostööd teha ja kuidas paremat avalikku teenust pakkuda. Teeme nii, et ettevõtjail oleks oma otsuseid kergem ellu viia, et tüütud ja keerulised reeglid ei rikuks tuju ega tekitaks lisakulutusi. Sest nii nagu Eesti kaitseväes on kõige olulisem kõrge moraaliga võitleja, on ka Eesti majanduses kõige tähtsam ettevõtlik inimene. Ja eriti ettevõtlik inimene, kel on julgust ja enesekindlust oma kaupade ja teenustega ka kaugemaid turge vallutada.

Head kuulajad,

2015. aasta läheb ajalukku kui üks lõpmatuna näivate konfliktide aasta. Sõda Ukrainas jätkub - võrreldes aasta tagusega ei ole seis põrmugi parem. Sellele on lisandunud üha õõvastamaid vorme võttev sõda Süürias, terroriaktid Pariisis ning mujal Euroopas. Veel aasta tagasi leidus neid, kes ütlesid, et julgeolek pole peateema. Täna ei kahtle vajaduses julgeolekut tõsiselt võtta küllap enam keegi. Ma ei saa minna sellest teemast üle ega ümber ka Eesti sünnipäeval.

Olen viimase aasta jooksul korduvalt pidanud vastama meie liitlaste ja sõprade küsimusele, et mis hoiab mind öösel ärkvel. Vastus on olnud selge - mind teeb jätkuvalt valvsaks meie idanaabri agressiivne käitumine ning küüniline veendumus, et lääneriikidega suheldes saab ta oma huve kaitsta vaid jõupositsioonilt ning pidevat sõjalist võimu demonstreerides. Et selle sama naabri eesmärgiks on lääne julgeolekuarhitektuuri ühemõtteline lammutamine ning tegevused Gruusias, Krimmis, Ukrainas ja Süürias on kõik ühe suure sõja erinevad lahingud.

See, et Eestit sõjaliselt rünnataks, on jätkuvalt ebatõenäoline. Aga me ei tohi hetkekski unustada, et tankide ja rakettide kõrval on tänapäeval teisigi sõjapidamise vahendeid ning konventsionaalne sõda on vaid üks ekstreemne viis oma soovitud poliitika pealesurumiseks.

Mind teeb kasvavalt murelikuks, et Euroopas on väga vähe riike, mille sisepoliitikasse ei oleks viimasel ajal ilmunud avalikult kremlimeelsete erakondade ja poliitikute kõrvale üllatuslikult heldelt rahastatud organisatsioone, mis on näiliselt Kremli vastu, kuid teenivad salamisi sedasama Venemaa strateegilist eesmärki lääneriikide ühiskondi õõnestada ja polariseerida. Võõrahirmu toitmine äärmuskonservatismi sildi all on ühemõtteliselt Kremli huvides.

Kahjuks ei erine Eesti poliitika siin teistest Lääne-Euroopa riikidest. Piir Putini partei lepingulise koostööpartneri Keskerakonna ja äärmuskonservatiivse, näiliselt justkui Kremli-vastase EKRE vahel on üha hägusem. Seni üksteist debattides upitanud partnerid on üksmeelselt asunud edastama Kremlile meelepäraseid sõnumeid. Selleks, et Savisaar ja Toom saaksid võidelda natsismiga, oli ju vaja partnereid, kes natsismitrummi lööksid.

Kremli kaasabil – kas teadlikult või teadmatult – on juba kahe Riigikogus istuva erakonna eesmärk killustunud Euroopa ja Euroopa piiril üksi seisev Eesti. Isegi, kui see eesmärk looritatakse keele, kultuuri, traditsioonide ja iseotsustamise õiguse eest seismisega.

Mina ei taha jätta oma tütrele ja meie järeltulevatele põlvedele Eestit, mis on isoleeritud üksik piiririik tõmbetuultes. Sellise riigi vabaduse eest ei seisnud kaks miljonit inimest 600 km pikkuses katkematus ketis, sellise riigi eest ei laulnud 300,000 inimest laulukaare all ja ees. Selleks, et mitte kunagi ei saaks korduda meie ajaloo valusad õppetunnid, on sõprade ja liitlaste olemasolu meile sõna otseses mõttes elulise tähtsusega.

Eesti julgeolek ja eduvõimalused on üksüheselt seotud kuulumisega Euroopa Liitu ja NATO-sse ning euroopalikku väärtusruumi, aga ka suutlikkuse ja tahtmisega tegutseda rahvusvahelisel areenil tõsiseltvõetava ja usaldusväärse riigina. Euroopa ühtsuse säilitamise ja tuleviku seisukohalt on eluliselt tähtis vältida Euroopa Liitu lagundavate protsesside tekkimist; meie ühine väärtuste ruum peab kasvama, mitte kahanema. Eesti euroopalik ja Euroopa ühtsusele rõhuv olemus on see, mis ei jäta meid enam mitte kunagi üksi.

Sellel aastal, ja ilmselt veel pika aja jooksul, on peamine ning Euroopa jaoks mitmes mõttes eksistentsiaalse tähendusega küsimus Süüria kodusõja järel võimendunud põgenikekriisi lahendamine.

Sõjategevus Süürias mõjutab otseselt Euroopa ja sedakaudu ka Eesti julgeolekukeskkonda. Vaid rahvusvaheline üldsus koos saab teha lõpu Süüria kodusõjale, mille tõttu on miljonid inimesed pidanud oma kodudest põgenema. Iga kord, kui Venemaa või Süüria väed tsiviilelanikega asustatud alasid pommitavad, toob see kaasa inimlikku kannatust ja hädavajadust oma kodust või isegi kodumaalt põgeneda.

Enamik Süüria sõjapõgenikke on liikunud naaberriikidesse: Liibanoni, Jordaaniasse ja Türki, aga on ka neid, kes on võtnud ette ohtliku ja ettearvamatu teekonna Euroopasse. See, kuidas Euroopa on või ei ole valmis neid vastu võtma, on kujunenud Euroopa Liidu ühtsuse olulisimaks proovikiviks.

Kuigi põhjamaine Eesti ei jää lõunast tulenevatele rändetrajektooridele ning ei ole usutav, et väga paljud põgenikud sooviksid läbi kogu kontinendi Eestisse jõuda, on siiski ka meil - osana Euroopast - vastutus aidata.

Eesti ei kavatse teha midagi sellist, mis käiks üle meie võimete. Aga oma võimete piires panustame sõja eest põgenevate inimeste aitamisse loomulikult ka meie. Senine praktika näitab, et igal aastal on Eesti elamisloa saanud paar tuhat inimest väljaspoolt Euroopa Liitu ning ka paar tuhat Euroopa Liidu kodanikku. Nende seas on nii tudengeid kui it-spetsialiste, nii Skype ja Transferwise töötajaid kui eraettevõtjaid. Nad ei ole Eestisse tulnud selleks, et meie keelt või kulutuuri ohustada. Vastupidi, paljud neist on tulnud siia kindla sooviga meie keelt õppida ja meie kombed omaks võtta.

Potentsiaalselt paarsada sõjapõgenikku aastas on väga väike osa meie seas elavatest välismaalastest. Ma mõistan täielikult, et eesti inimestel on põgenikega seoses küsimusi, vahel isegi teadmatusest tulenevaid hirme. See on loomulik. Sama loomulik on aga see tunne, mida kogeme siis, kui näeme, et erinev ei ole sugugi alati halvem. Me ju mäletame veel, kui põhjendamatu ja solvav oli osade lääne-eurooplaste kümne aasta tagune vastuseis inimeste vabale liikumisele Euroopa Liidus ning kui solvav oli meie, eneseteadlike eestlaste, sildistamine “ida-eurooplasteks”. Riigipiir ei peaks olema inimeste väärtuse mõõdupuu ning Eesti ukse avatus peaks sõltuma eeskätt tulija kavatsuste heatahtlikkusest. Enesekindel riik ei sulge oma ust eesti keeles rääkivate lastega albaania perele, enesekindel riik ei sulge oma ust inimestele, kes on valmis õppima meie keele, austama meie kombeid ja tavasid ning panustama Eestile.

Välismaalaste hirmutamiseks kaikameeste jõukude formeerimine on ühtaegu nii kurb kui koomiline. Eesti ei vaja isehakanud “sõdalaste” jõuke, kes pagulaste puudusel välistudengeid hirmutaksid või meie lapsi vägisi koolist koju saadaksid. Ülemäärast energiat on alati targem rakendada sportides kui kaklust otsides ning päriselt aidata tahtvatele on avatud nii abipolitseinike kui kaitseliitlaste read.

Põgenike aitamine Euroopas on siiski vaid jäämäe veepealne tipp. Meil on vaja kogu Lähis-Ida regiooni katvat strateegiat, et tagada regioonis rahu ning kodumaalt lahkunud inimesed saaksid naasta igapäevaellu. Nii nagu sõja ja okupatsiooni tõttu Eestist Rootsi pagenutel säilis pikkadeks aastateks soov kodumaale naasta, on ka paljudel süürlastel unistus rahust oma kodumaal.

Head kuulajad,

Julgeolek ei ole meie meeltes vaid pagulaskriisi või terrorirünnakute tõttu. Euroopas käib jätkuvalt sõda ning julgeolekukeskkond, milles me elame, on muutunud.

Peagi täitub kaks aastat Krimmi okupeerimisest ja sõjategevuse algusest Ida-Ukrainas. Möödub kaks aastat päevast, mil üks riik otsustas järjekordselt rikkuda rahvusvahelisel õigusel ja printsiipidel põhinevat julgeolekukorda. Euroopa andestas Venemaale vähem kui aastaga Gruusia ründamise ja okupeerimise. Me ei saa ega tohi teist korda silmi kinni pigistada ja öelda, et me ei näe ega taha. Sest millise globaalse signaali see saadab, kui lääne väärtused kaotavad ning peale jääb jõhkralt rahvusvahelist õigust ignoreeriv võim? Eesti näeb, mõistab ja tahab ning seisab vankumatult selle eest, et Krimmi okupeerimisega ja sõjategevusega Ukrainas ei juhtuks samamoodi. On täiesti mõeldamatu rääkida sanktsioonide leevendamisest või lõpetamisest enne, kui Ukraina territoriaalne terviklikkus on taastatud. Veelgi enam - kas ei oleks aeg hakata tõsiselt kaaluma uusi sanktsioone võikate ja halastamatute tapatalgute eest Süürias?

On selge, et ilma Ukraina vallutamiseta ning sellest tulenevate sanktsioonideta ei oleks Venemaa majandus täna käpuli. Vene rubla on oluliselt kaotanud oma väärtust. Koos sellega on vähenenud oluliselt (ligi kolmandiku) ka Venemaa majanduse maht eurodes ning veelgi enam on langenud venemaalaste ostujõud. Selge on ka see, et Eesti SKP kasv oleks protsendi või isegi paar kiirem, kui poleks neid samu sanktsioone Venemaale. Aga selle protsendi nimel Ukraina unustamine pole mitte ainult häbiväärselt amoraalne, vaid ka rumalalt lühinägelik. Ka 39. ja 40. aastal oli neid, kes andsid nõu, et Venemaaga tuleb hästi läbi saada ning heade majandussuhete nimel poliitilist selgroogu painutada. Millega see kõik lõppes, on meile liigagi hästi teada. Eesti inimesed teavad ja mäletavad, et julgeolekul on hind, aga vabadus on hindamatu.

Pole mitte mingit kahtlust, et NATOga liitumine 11 aastat tagasi oli Eesti jaoks ainuõige valik. NATO on tugevaim võimalik julgeolekugarant, seda nii heidutuse kui kaitsevõime aspektist lähtudes. Tasub vaid heita mõttes pilk lähiminevikku ja nentida enesekindlalt, et NATO solidaarsust ei oole mõtet kahtluse alla seada: Eestis on viimase kahe aasta jooksul kinnistunud NATO õhuturbemissioon, laienenud ja regulaarseks on muutunud NATO (ning teiste rahvusvaheliste) sõjaliste õppuste toimumine, Eesti territooriumile on paigutatud roteeruvad liitlaste väeüksused. Need on olnud meie teadlike valikute ja järjepideva töö tulemused, mille olulisust on üheselt mõistnud ka meie liitlased. Me töötame üheskoos selle eesmärgi nimel, et vajalik kaitsetehnika eelpaigutataks Balti-Poola regiooni ning kaitseplaneerimisel arvestatakse muutunud ohtudega.

See kõik on suurendanud Eesti sõjalise kaitse rakendumise kiirust, aga ka andnud meile, Eesti inimestele, enesekindlust ja usku rahumeelse keskkonna säilimisse.

Liitlaste kohaloleku rõhutamise kõrval ei tohi mitte mingil juhul unustada meie enda võimet ja tahet Eesti riiki kaitsta. Eesti kaitsevägi, meie üksused - nii alles kokku harjutavad ajateenijad kui elukutselised; reservväelased nii kaitseväes kui kaitseliidus, on Eesti sõjalise riigikaitse okkad. Kuid lisaks lahingpaarile, lahingmasinale ja tankitõrjesüsteemile on Eesti kaitsemüüriks Eesti inimene ja tema tahe kaitsta oma riiki ja rahvast. Eesti inimesed on keerulistes olukordades korduvalt näidanud oma valmidust anda endast kõik, et meie riigi ja inimeste vabadus on hoitud ja kaitstud. Igavesti.

Iseseisvuse taastanud Eesti esimene välisminister Lennart Meri on öelnud, et kõigist raskustest hoolimata on Eesti õppinud selgeks ühe olulise tõe: kui tahad, et sind koheldakse riigina, siis tuleb ka käituda riigina. Eesti praegune välisminister Marina Kaljurand on Lennart Meri mõtet täiendanud, et kui me tahame, et meid koheldakse usaldusväärse ja vastutustundliku riigina, siis tuleb selliselt ka käituda. Seda ootavad meilt Eesti inimesed, aga ka sõbrad, partnerid ja liitlased. Ainult nii saame kindlustada oma julgeolekut, ainult nii saame kindlustada, et me ei ole enam iial üksi.

Daamid ja Härrad,

Alustasin oma tänast sõnavõttu muutunud olude kirjeldamisega. Olud pole aga ainult riigi-, ühiskonna- või julgeolekukorralduses muutunud. Maailma suurimaks majutusteenuse pakkujaks on kasvanud ettevõte, mis ei oma mitte ühtegi hotelli. Maailma suurimaks taksofirmaks ettevõte, mis ei oma ühtegi taksot. Kaks noort Eesti meest (neist üks siitsamast Tartust) on maailmale tõestanud, et raha ühest riigist teise kandmiseks ei ole enam vaja pangakontorite võrku. Videote või plaatide omamise asendumisest striimimisteenustega ei ole enam mõtet üldse rääkidagi. Infotehnoloogiast võimendatud arengud on sedavõrd kiired, et meil on raske ette kujutadagi, mida ka lähiaastad infoühiskonna arengus tuua võivad. Igal juhul tundub mulle üha enam, et tulevased põlvkonnad ei pea enam pühaks põhimõtet, et võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju.

Audiitorfirma PriceWaterhouseCoopers hinnangul võib aastal 2025 jagamismajanduse viie peamise sektori potentsiaalne väärtus küündida 335 miljardi dollarini. Aastaks 2035 võib maailmas olla juba 1 miljard digitaalset nomaadi, keda köidavad rohkem e-residentsuse ja jagamismajanduse-laadsed rakendused kui üleilmset mobiilsust ja elustiili takistavad asjad. Meie asi on neile toimivaid e-lahendusi pakkuda. Euroopa peab digitaalse murrangu omaks võtma ning Eesti soovib kindlasti olla selle eesotsas. Ja kas poleks selles kontekstis mitte mõistlik - ajal, mil suur osa maailmast protekstsionistlikel põhjustel jagamismajandust keelustab - olla meil, Eestil, esimene riik, mis ütleb Uberile, Taxify’le ja Airbnb-le “tere tulemast”? Lisaks teenusekvaliteedi ja konkurentsi kasvule võivad need ärimudelid muutuda osaks lahendusest Eesti hajaastustuse teenindamise probleemile ning muuta ettevõtlikuks senisest märksa enam inimesi.

Hiljuti aastaseks saanud e-residentsus on unikaalne ja suurepärane näide Eesti suutlikkusest e-teenuste maailmas teed rajada ja mõtteraame nihutada. Sel on potentsiaali teha Eesti suuremaks ja see on pannud nii meid ennast kui mitmeid teisi riike mõtlema tõeliselt globaalselt. Just sellist avaliku ja erasektori koostööd tahan tulevikus rohkem näha. Soovin, et Eesti riik muutuks veelgi paindlikumaks ja julgeks iduettevõttele sarnaselt ka edu nimel riskida. Kui teha suuri asju - olgu selleks haldusreform või kasvõi Tartut ja Tallinnat ühendava maantee neljarealiseks ehitamine - on eestlaslik "üheksa korda mõõda, üks kord lõika" küllap põhjendatud, aga me ei tohi ennast mõõtma unustada. Kui me teame, et eesmärk on õige ja ülesandepüstitus jõukohane, tuleb need asjad ära teha.

Mõõtmist ja kaalumist väärivad aga tõeliselt suured ideed, nagu näiteks Eesti ja Soome majandusruumi ühendamine merealuse tunneliga. Ilmvõimatuna näiv projekti maksumus asetub uude perspektiivi kui arvestada füüsilise ühenduse mõju elatustaseme konvergentsile. Kui näeme tunnelil Eesti ja Soome elatustaset ühtlustavat mõju, lüheneb ka tasuvusaeg kordades.

Tallinna Ülikoolis õppiv Al-Monzer Eskandar Süüriast ütles tabavalt, et Eesti ühendab endas oma metsade rahulikkuse ja linna funktsionaalsuse, et Eesti inimesed on rahulikud, aga samas väga tegusad. Meis on tõesti seda positiivset ja konstruktiivset rahulolematust, mis toidab arengut. Meis on jonni ja trotsi arvopärdilikult ja kellysildarulikult barjääre murda. Meie kultuur soosib pealehakkamist ja lahtiste silmadega uudishimulikult maailma kaemist, et haarata selles olevatest võimalustest. Meis on töötahet teha paremini ja rohkem, sest me ei jää enne rahule, kui oleme jõudnud Põhjamaadega sarnase elatus(- ja õnne)tasemeni.

Eesti 98. sünnipäeva eelõhtul soovin, et me oleksime riigi ja rahvana enesekindlad, õnnelikud, oma tegevustes ja südames vabad. Et oskaksime hinnata oma eelkäijate rajatut ja ehitaksime oma tuleviku selle peale, mitte seda lammutades. Et me oleksime avatud uuele ja ei kardaks seda, mis on erinev. Et iga põlvkond tunneks ennast Eestis hästi ja et meil oleks alati aega nii oma laste ja lastelaste kui vanemate ja vanavanemate jaoks.

Hoidkem ja armastagem oma riiki. Hoidkem ka üksteist. Meid on piisavalt vähe, igaüks meist on tähtis. Aga meid on ka piisavalt palju, et püsima jääda ja edukad olla. Ja minna nii läbi mere.

Ilusat Vabariigi aastapäeva,

Elagu Eesti!