Soome poliitikud ja teadlane rääkisid, kuidas peaks reageerima Venemaa hübriidsõjale
Venemaa peab infosõda Euroopa Liidu ja sealhulgas Soome vastu. Tegemist on osaga hübriidsõjast, milles kasutatakse küberrünnakuid, tahtlikku valeinfo levitamist ning teistes riikides sisemiste rahutuste toetamist ja hirmutamist. Ajaleht Helsingin Sanomat küsis kahelt Soome poliitikult ja ühelt teadlaselt, kuidas olukord paistab.
Pagulaskriisi teravdamine Soome piiril, ärimeeste väljasaatmised, õhupiiri rikkumised ja vaidlused laste hooldusõiguste üle on näited selle kohta, kuidas Venemaa tuletab meelde oma mõjuvõimu ja suurvõimu positsiooni. Aktiivse häirimise hulka kuulub ka silmapaistev vene vähemuste õiguste kaitsmine välisriikides, kirjutab Helsingin Sanomat.
Soome parlamendi väliskomisjoni esimees Antti Kaikkonen (keskerakond) vastab küsimusele oma positsiooni tõttu ettevaatlikult: „Üldiselt võttes on selline tegevus viimastel aastatel olnud lisandumas. Positiivseks pean ma seda, et õhupiiri rikkumised ei ole lisandunud.“
Soome endine kaitseminister, rootsi rahvapartei esimees Carl Haglund ütleb otsesemalt: „Venemaa tegevus on kindlasti lisandunud, see on täiesti selge. Venemaa üritab asju mõjutada mitmel viisil, millega täiendatakse normaalset poliitilist ja diplomaatilist suhtlemist ja teiselt poolt traditsioonilist sõjalist tegevust. Hübriidsõja mõjutusvahendeid kasutatakse ka Soome vastu, aga Soome ei ole eraldi nende sihtmärk.“
Kaikkonen on sama meelt: „Mõjutamist on kindlasti mitmes suunas ning Soome ei ole järjekorra tipus. Ega ole Venemaa ainus tegutseja.“
Tampere ülikooli rahvusvahelise poliitika professor Tuomas Forsberg ütleb, et Venemaa aktiivsus on vahelduv, vahel on sihtmärgid ühed riigid ja siis jälle teised. Praegu on Saksamaa. „On ka juhuslikke nähtusi, aga see on teada, et kõik ei ole juhuslik,“ ütleb Forsberg.
Forsbergi sõnul on Venemaa tegevus seotud nii väikese võimuseltskonna huviga püsida võimul kui ka Venemaa suurvõimupositsiooni tugevdamisega. „Nüüd üritab ta selgelt mõjutada Euroopa Liidu riike nii, et sanktsioonid lõpeksid. Ta üritab ka vähendada liidusisest ühtsust,“ märgib Forsberg.
Forsbergi sõnul ei ole infosõja taktika vahendada positiivset pilti Venemaast, vaid tõrjuda Venemaa vastu suunatud kriitikat, näiteks süüdistusi inimõiguste rikkumises, ja tuua esile lääne toime pandud rikkumisi.
„Osa infosõjast on selline staatusepoliitika, mis teenib eneses eesmärki, et suurvõimudel on oma enda tõde. Venemaa teeb nii sõltumata sellest, kas see midagi mõjutab,“ ütleb Forsberg.
Haglund tuletab meelde, et Venemaal on kehv olukord, sest majandus on parajasti languses ja tähelepanu tuleb sisepoliitikast eemale juhtida. „Venemaa tahaks läbirääkimistelaudadesse naasta ja ta püüab meelde tuletada, et tal on mängužetoone alles, kuigi on sattunud diplomaatilisse suluseisu Ukraina kriisi tõttu,“ ütleb Haglund.
„Kõik, mis kindlalt tuvastatakse, tuleb läbi rääkida. Tuleb tõmmata selged piirid, nagu õhupiiri rikkumistesse on sekkutud. Praegusel hetkel pean ma eriti tähtsaks, et idapiir peaks,“ ütleb Kaikkonen.
Haglund kaitseb diplomaatiat: „Me ei kummarda peenetundeliselt, vaid üritame öelda asjade kohta nii, nagu nad on. Märgime, et Soome on olnud hea naaber ja kui Venemaa tegevus on suunatud Soomele, mõjutab see negatiivselt kahepoolseid suhteid.“
„Venemaa saaks olukorra idapiiril kontrolli alla, kui tahaks. Peab neile märku andma, et neil on piirilõike, kus neil on suuri probleeme. Sellel piiril ei tasu koostööd ära rikkuda,“ jätkab Haglund.
Forsberg peab au sees asjalikku reageerimist iga juhtumi puhul eraldi: „Õhupiiri rikkumised lõppesid, kui need avalikkuse ette toodi.“
Hüsteeriliseks ei maksa minna, vaid tuleb rahulikult kõik rünnakud üle vaadata iga juhtum eraldi. „Ei maksa rõhutada, et me oleme haavatavad, aga ei tohi ka naiivne olla,“ ütleb Forsberg.
