Okupatsioonide muuseumi nimevahetusega kardetakse muuseumi algse idee kadumist
"See nimi, ma pean ausalt ütlema, mind häirib," sõnas endine poliitvang ning muuseumi tegutsemise algusaegadest asutuse käekäiku panustanud Lagle Parek, kes on vanglasse ka oma vangiriided ning kirjavahetuse toonud. "Ilmselt olen liiga vanamoodne, et see "Vabamu" mulle meeldiks," nentis ta, kuid täpsustas, et uuenduste vastu tal midagi ei ole. "Tänapäeval on muuseumid palju huvitavamaks läinud kui vanasti, saadakse aru, et staatiline ekspositsioon on igav ja kui suudetakse algne idee alles hoida ja arendada "homsesse" vaatamist, on päris huvitav. Ma ei tahaks väga sellele asjale vastu olla, aga see peab väga tasakaalus olema, muidu kaob algne idee ära," kirjeldas Parek.
Okupatsioonide õudusi on Pareki arvates peaaegu võimatu näidata ning kirjeldada, samuti ei ole paljud suutnud õõvastavatest detailidest kirjutada. Parek käib muuseumist rääkimas arreteerimistest ja küüditamistest. Kõige olulisemaks peabki ta detailidest rääkimist. "Rääkides, kui palju inimesi on küüditatud, on need lihtsalt arvud ja need ei hakka kõnelema. Aga kui ma räägin näiteks sellest, et küüdirongis püüti kord päevas vaguni uksed lahti teha, et inimesed saaksid ennast tühjendada. Kui sellest oleks fotosid, siis ka need ei kõneleks."
Okupasioonide muuseumi asutaja proua Olga Kistler-Ritso oli veendunud, et muuseum oleks okupatsioonide muuseum ning selgitaks seda maailmale. "Suunasime perekond Kistleri sellele ideele, et nende panus oleks muuseum selle asemel, et pakkuda vaid stipendiumit," selgitas Mari-Ann Kelam, kes on samuti muuseumi tegutsemise algusest peale asja juures olnud, Mari-Ann Kelami abikaasa Tunne Kelam on kuulunud Okupatsioonide muuseumi nõukogusse.
Mari-Ann Kelam nentis, et kui hakkasid levima kuuldused muuseumi nimemuutusest ja uuest visioonist, pöördusid tema poole mitmed murelikud muuseumisõbrad. "Nimi nimeks. "Vabamu" käis läbi juba vana juhatuse koosolekutel. Sellega ei olnud mingit erilist probleemi peale selle, kuidas seda tõlkida." Murelike muuseumisõprade nimel kõnelev Mari-Ann Kelam tõi välja, et on kartus, et terve muuseumi et uuendused võivad muuseumi profiili märkimisväärselt muuta. "Tahetakse väga apelleerida noortele, uuele seltskonnale, olla elavam – see kõik on õige – aga see ei tähenda, et me unustame ära, miks see muuseum oli alguses rajatud, et kõnetada rahvast sellega, mis olid Eesti rahva kannatused, muserdused, kaotused ja tegelikult siis sellega haakuda, et kui kaugele Eesti rahvas on suutnud nii imekiiresti tulla sellest ajast välja. Mõlemad osad on tähtsad. Okupatsiooni ei tohi unustada, ei tohi vähendada kannatust ega kaotusi," kirjeldas Kelam.
Okupatsioonide muuseumi nimevahetuse vastu on ka näiteks Eesti taasiseseisvumise eest üks tulisemaid võitlejaid ja kunagine poliitvang Enn Tarto, kes kutsub muuseumit üles nimevahetusest loobuma.
Uue ekspositsiooni ülesehitamine on praegu eskiisplaani etapis. See tähendab, et kõik lahendused, mida soovitakse kasutada, alles selguvad. "Kuid suures pildis oleme külastaja teekonna jaganud järgnevalt. Okupatsioonide periood on jagatud kolmeks temaatiliseks teekonnaks: inimsuse vastased kuriteod sh küüditamine, holokaust ja vangilaagrid, põgenemine ja ühiskonna ülesehitamine väljaspool Eestist ning elu ENSV-s sh vastupanu, süsteemi juurutamine ja kohanemine. Vabaduse alane ekspositsioon on samuti jagatud kolmeks: taastumine, erinevad vabadused ja kodanikuühiskond ning initsiatiivi olulisus ehk unistuste tasand," kirjeldas Okupatsioonide muuseumi tegevdirektor Merilin Piipuu.
Okupatsioonide muuseum on tänaseks 13. aastat tegutsenud nii Lähimineviku Okupatsioonide muuseumi, Okupatsiooni ja Vabadusvõitluse muuseumi kui ka Okupatsioonide muuseumi nime all. Piipuu lisas, et juba 2003. aastal kutsus Lennart Meri muuseumi avamisel seda ümber nimetama Vabaduse muuseumiks, sõnades: "Nimetagem seda hoonet eesti vabaduse muuseumiks, see annab meile sihiku tulevikku. See annab meile ka ränga kohustuse- vabadust pole maailmas kunagi liialt palju".
"Väga raske väljakutse on Okupatsioonide muuseumil, et ta ei kaotaks algset ideed: et me ei unustaks okupatsiooni õudusi ja kõike, mis seal oli. Kui nad suudavad siduda selle kuidagi tulevikuga või vabadusega, mis on meile saabunud… jõudu neile!" sõnas Lagle Parek kokkuvõtteks.
