HOMSES PÄEVALEHES: Isa lastehaiglas?! Ainult akna kaudu
Õigustatult küsisid kaugemalt pärit emad, miks nad peavad siin üksi olema. Üksi võõras linnas, suure murega, värske isa kuskil samamoodi muretsemas. Ei olnud mingit võimalust, et nad oleksid saanud peretoa või kasvõi ajutiselt kauem koos viibida, kui külastusaeg ette nägi. Mõni isa elas nii kaugel, et neil ei olnud võimalustki oma peret iga päev külastada. Meenub hiljutine lugu, kuidas üks enneaegse lapse isa otsis Facebooki kaudu võimalust üürida pealinnas odavat lühiajalist ööbimispaika, et haiglale lähemal olla.
Juhtus ka lõbusaid seiku: kõrvalpalati neiu peitis oma abikaasa tuppa ära ja too sai jääda kauemaks, kui külastusaeg ette nägi – neil juhtus pulma-aastapäev olema. Koristaja soovitas meilgi mehed akna kaudu sisse lasta, ent toona tundus see siiski liiga ekstreemsena, kuigi aken oli tõesti esimesel korrusel.
Kõige paremini avaldus kogu korralduse absurdsus meile siis, kui osakonda saabus mees. Iga kord, kui läksin oma lapsele süüa viima, oli ta seal olemas. Tagantjärele mõtlen, et äkki oleks temagi hea meelega vahepeal tunnikeseks suigatanud, aga talle ei olnud lihtsalt kohta.
Loe homsest Eesti Päevalehest, mida tunnevad lastega haiglas olevad emad!
