Lennukis mustanahalise NATO sõduri kõrval istunud mees: kas ma tõesti olen rassistliku riigi kodanik?

Saabusin pühapäeval järjekordselt Tallinna lennujaama. Lennukis juhtusin istuma kõrvuti NATO sõduriga, kes on juba umbes kaks aastat Eestis töötanud ja meie kodumaa kaitseks valmis olnud. Ta oli mustanahaline. Tavaliselt ma lennukis naabritega juttu ei räägi, aga seekord juhtus nii, et vestlesime pea terve lennu.

Ma ei saanud küsimata jätta, et kas temaga on ka Eestimaal juhtunud, et nahavärvist tulenevalt on tulnud ette ebameeldivusi. Oleks vist pidanud küsimata jätma, sest maru piinlik hakkas. Proovisime mõlemad tema juttu läbi huumoriprisma võtta: purjus inimesed tahavad tänaval kakelda, Tartu restoranis jäetakse teenindamata põhjendusega "We serve only Estonians today," jne.

Ja siis astume lennukist hubasesse Tallinna lennujaama ja temalt ning kõigilt teistelt temaga kaasas olnud mustanahalistelt küsivad kurja näoga politseinikud dokumenti. Sõdurid ei kandnud vormirõivaid, kuna käisid kolmepäevasel puhkusel pere juures.

Eesti riik, mille president ja peaminister mõistsid oma aastapäevakõnedes nahavärvi järgi diskrimineerimise sõnaselgelt hukka, kas tõesti oled riigipiiril töötavatele ametnikele andnud korralduse küsida kõigilt mustanahalistelt (ja ainult mustanahalistelt) piiriületajatelt dokumenti? Kui see pole diskrimineerimine, siis mis on?

Mismoodi peavad ennast tundma Eestit kaitsma tulnud mustanahalised NATO sõdurid, kui lennukilt tuleb maha sada inimest ja ainult nendelt kolmelt küsitakse dokumenti?

Siirdusime kohvreid ootama ja seal pidin kuulma oma kaasmaalaste kommentaare nagu "Näe! Kõigilt pigidelt küsiti dokumente!" Mul oli hea meel, et need sõdurid polnud eesti keelt nii hästi ära õppinud, et sellest aru saada.

Üks asi on jälgida seda teemat ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias, kus asi taandub tihti maailmavaate küsimusele, mille üle on intellektuaalselt huvitav arutleda. Teine asi on kogeda seda niivõrd isiklikult. Kas ma tõesti olen rassistliku riigi kodanik? Sellisena Eesti kahjuks välismaailmale paistab.

Minu mustanahaline reisikaaslane viitas ka New York Observeri palju kõneainet tekitanud artiklile.

Toimetaja märkus: sõnavõtt ilmus algselt Risto Rossari Facebooki seinal.