Ukraina vabatahtlikud Tallinnas: pikaaegne humanitaarabi võib olla kahjulik, me vajame infoabi Vene lobitöö vastu
Mondo teeb alates 2014. aasta sügisest koostööd Ukraina ühiskondliku organisatsiooniga Vostok SOS ning neil on suur kogemus humanitaarabi andmisest ümberasunutele ja piiriäärsete territooriumide elanikele Ida-Ukraina konfliktitsoonis.
Tallinnas toimunud ürituse eesmärk oli tuletada avalikkusele meelde, et Ukraina konflikt jätkub ja tuhanded inimesed vajavad endiselt abi. Ametlikel andmetel on Ukrainas praegu 1,7 miljonit registreeritud sisepõgenikku.
Inimesed elavad ka purustatud infrastruktuuriga piiriäärsetel territooriumidel, tahtmata või suutmata kodust lahkuda. Nii ühed kui ka teised vajavad erinevat liiki abi.
Mondo peamised abisuunad on humanitaarabi (toidupakid, ravimid, meditsiinitarbed haiglatele) ja õigusabi (ümberasunute õiguste kaitse, infotelefonid, juriidiline konsulteerimine).
Vostok SOS-i humanitaarsuuna koordinaator Vladimir Vassiljev rääkis Tallinnas, et praegu on olukord Ukraina idaosa rindeäärsetes piirkondades veidi parem kui poolteist aastat tagasi paljuski tänu rahvusvahelistele humanitaarorganisatsioonidele, mis tõesti aitavad, samas kui Ukraina võimud ei saa oma kodanike kaitsmisega hakkama. Olukord on aga parem ka tänu võimsale vabatahtlike liikumisele.
Samas on rahvusvaheliste organisatsioonide abi Vassiljevi sõnul koondunud peamiselt suurtesse vabastatud linnadesse nagu Slovjansk või Siverodonetsk, väiksemad asulad on aga abita jäänud. Vostok SOS keskendub aga just neile väikestele asulatele, kus inimestel ei ole tihti puudus mitte ainult toidust ja meditsiiniabist, vaid ka informatsioonist. Paljud neist ei ole üldse aru saanud, mis toimub ja miks käib sõda.
Vabatahtlikud on kokku puutunud suurte raskustega, eeskätt logistilistega. Rindeäärsetesse piirkondadesse on raske pääseda, sõjaväelased on teed sulgenud ning arvatakse, et tsiviilisikutel pole seal midagi teha.
Nüüd, kaks aastat hiljem, muudab Vostok SOS oma strateegiat ning individuaalselt humanitaarabi osutamiselt minnakse üle abile organisatsioonidele – koolidele, vanadekodudele, internaatidele, psühhiaatriahaiglatele. Kogemus näitab, et passiivselt abi vastu võtvatel tervetel töövõimelistel inimestel tekib sõltuvus, kaob usk oma jõusse. „Nii kasvatame me parasiite,“ märgivad Ukraina vabatahtlikud.
Samast asjast rääkis ka Vostok SOS-i psühholoogilise abi suuna juht Svetlana Tarabanova. „Pikaaegne humanitaarabi moonutab inimeste ettekujutust nende oma võimetest ja kasvatab parasiite,“ ütles Tarabanova, kelle sõnul on praegusel hetkel inimestele vaja sügavat sotsiaal-psühholoogilist rehabiliteerimist. On vaja metoodikat, mis aitaks neil integreeruda ja adapteeruda uues kohas ja uutes tingimustes.
Inimõiguste rikkumistest okupeeritud territooriumidel rääkis selle suuna koordinaator Vostok SOS-is Julia Krassilnikova. Tema sõnul on praegu võimatu öelda, kui palju on okupeeritud territooriumidel vangis Ukraina kodanikke. Otsingusüsteeme ei ole. Tihedat suhtlemist ei ole isegi niinimetatud Donetski ja Luganski rahvavabariikide vahel. Vangide hulgas on küllaltki palju tsiviilisikuid – aktiviste, vabatahtlikke, ärimehi ja ka juhuslikke inimesi. Neid hoitakse keldrites, vanglates ja garaažides. Pääsenute tunnistuste järgi ei ole seal päikesevalgust, joogivett, tualette. Piinamiste ja ülekuulamiste ajal on nad korduvalt kokku puutunud Vene sõjaväelastega.
Küsimusele, millist abi Ukraina vabatahtlikud Eestist peale humanitaarabi ootavad, vastasid külalised, et informatsioonilist toetust. See puudutab Ukraina võimude tegevuse kajastamist - nende poliitika ümberasunute suhtes ei kannata vabatahtlike sõnul mingit kriitikat – ning ka Ida-Ukraina konflikti põhjuste kajastamist.
„Mitte kellelegi ei ole saladus, et Vene võimud teevad võimsat informatsioonilist lobitööd kogu maailmas. Selles me jääme alla. Ukrainas ei ole kodusõda, jutt käib naaberriigi agressioonist. Sarnaseid stsenaariume oleme me näinud Moldovas ja Gruusias. See on destabiliseerimine eesmärgiga säilitada oma mõju,“ ütles Tarabanova.
