Lugeja odinlastest: nii kaua, kui kõik toimub seaduste piires, ei tohiks mingeid probleeme olla
Palju kõmu ja hirmu tekitanud odinlased on enda eesmärgiks seadnud esmajoones sisserännanud kurjategijad. Selles, et keegi tahab vabatahtlikult kurjategijatele vastu seista, pole midagi taunimisväärset. Eriti kui Rootsi, Saksamaa ja teiste riikide eeskujul on meieni jõudnud hoiatavad näited.
On teada, et riiklikult on teatud gruppide poolt sooritatud kuriteod maha vaikitud või statistikaga "mängitud". Rootsis on linnaosi, kuhu isegi politsei ei sisene ja riik soovitab naistel teatud Rootsi tänavatel üksi mitte liikuda. Need on ohu märgid. Tekib küsimus, kas politsei ja selle taga olev riik ei saa oma tööga hakkama.
On arusaadav, miks soovitakse, et sisserändajatest ei tekiks negatiivne kuvand. See seaks riikliku sisserändepoliitika tõsise löögi alla ja kahandaks võimul olevate erkondade juhtpositsioone. Kuid varjamisega ei saavuta pikaajalist efekti. Kui avalik inforuum väldib teatud teemasid, siis võtab selle üle alternatiivmeedia, mis võib omakorda probleeme võimendada. Ühel või teisel moel jõuab see info inimesteni. Kui uudistest ainult ilusaid lugusid lugeda ja kõrvutada seda enda või oma tuttavate vastupidiste kogemustega, tekivad käärid. Kuskil on midagi mäda.
Appi tulevadki odinlased. Sellised aktiivsed, erinevatel põhjustel (olgu selleks siis terav õiglustunne või hoopis siiras rassism) korraloomise enda kätte võtvad inimesed. Iseasi, kuidas riik nendesse suhtub. Kõige lihtsam on igasugune eitamine ja ära keelamine. Kuid see suruks sellised grupid üksnes põranda alla ja nende tegevust oleks palju raskem jälgida.
Riigile on palju kasulikum, kui sellised grupid tegutsevad avalikult ja registreeritult. Oleks teada, kus tegutsetakse ja kes vastutab, kui midagi juhtub. Avalik ja seaduslik tegutsemine distsiplineerib ja hoiab ära radikaliseerumise. Nii kaua, kui kõik toimub seaduste piires, ei tohiks mingeid probleeme olla. Peaasi, et kuritegevusega võitlejad ei muutuks ise (taas) kurjategijateks!
