Alkohoolikust ema elukaaslane: kas alkoholi vahendaja on vähem süüdi kui kohalik tootja?
Ma ei usu, et praegu päevakorral olev igasuguste piirangute seadus kedagi vähem jooma paneb. Alustatud on valest otsast! Minu elukaaslane on väga suur veinisõber ja seda kuni ebaadekvaatse käitumisega lõppeva täistõmbamiseni. Selle valguses jääb mulle arusaamatuks, miks on pihtide vahele tõmmatud ainult meie kohalikud kergemate ja kangemate alkohoolsete jookide tootjad?
Veinide maaletoojad unustatakse lihtsalt ära ja neid ei süüdista inimeste surmades mitte keegi. Kas siis vahendaja on vähem süüdi kui kohalik tootja? Kindlasti on valitsuse soov vähendada selle meelemürgi tarbimist, kuid minu jaoks on selle protsessi juures veel üks suur ja lahendamata probleem. Mida on võtnud riik ette tegelemaks inimestega, kes juba on alkohoolikud?
Inimesena, kes näeb oma kaaslase allakäiku, olen aru saanud, et mul puudub igasugune võimalus teda aidata. Iga päev joomise lõpetamise palumine ei mõju. Ka lapse pärast alkoholist loobumine pole vilja kandnud. Võib ainult ette kujutada, kuidas see mõjub lapse psüühikale, kui ta näeb pidevalt purjus ema.
Minu elukaaslast on palunud ka tema isa, ema ja vend, aga miski ei mõju. Ka psühhiaater ei suutnud aidata. Mis võimalused meil veel on? Vene ajal oli võimalus saata sellise probleemiga inimene sundravile. Mis takistab praegu sellise seaduse vastuvõtmist?
Inimene ise ei ole enam adekvaatne ja kõik lähedased sugulased kinnitaksid, et muud võimalust ei ole. Püüame seadustega olla humaansed, aga kui inimesel lastakse tervis käest juua või oma elutee alkoholiga lõpetada, siis see pole päris õige suhtumine.
