Tuuli Stewart: Vaatamata näilisele rahule ja taastatud korrale on Brüsselis tunda pinget. Igal tänavanurgal
Mitmepäevane sadu asendus täna pärastlõunal sooja kevadise päikesega. Inimesed on vaiksemad kui tavaliselt, kuid pühade-eelne dekoor sätib ennast poekeste ette ja lettidele. Käib puhkepäevale omane askeldamine.
Kas Euroopa süda on muutunud? Vestlesin mitte poliitikute, vaid tavaliste inimestega, keda kohtasin parkides ja tänavatel. Mis on teisiti? Kas on?
Normaalne elu Brüsselis on taastunud. See võib olla hea või halb. Hea, sest elu läheb kõigele vaatamata edasi. Halb, kui see on sellest, et ohutunne on möödunud ja enam ei huvita. Silm harjub kiiresti tänavatel patrullivate sõjaväelastega, maskides mehed ei ole enam hirmutavad, metroo asemel käivad bussid, pühad tulevad…
Kuidas suhtute immigrantidesse? Vastused kinnitasid üksmeelselt, et nende vastu pole midagi. Lihtsalt terroriste ei taha. Aga tulijad on enamasti kirja- ja tööoskusteta, pärin edasi. Küll nad õpivad ja harjuvad, kinnitasid vastused. Mitmed ei saanud nagu küsimusest arugi. Üks naine, Anna ütles, et temagi isa oli inglane, seega on ta pooleldi immigrant.
Mida teha nendega, kes otseselt vastu töötavad? Näiteks noored, kes on ISISe või mõne teise organisatsiooni poolt mõjutatud? On ju avalikustatud intervjuusid, mis näitavad, et need on Belgia passidega noored, kelle edasi-tagasi liikumist raske piirata. Noh, jah, neid ei tohiks enam riiki tagasi lasta. Vastuste naiivsus üllatab. Aga kolmandad riigid kohtumisteks? Kas piirata Belgia okastraadiga? Või kogu Euroopa? Kuidas eraldada vajalik ametireis lihtsast uudishimust teise kultuuri vastu või suunatud õppereisist militaarlaagrisse? Need küsimused takerduvad nii keele kui muude barjääride taha.
Uurin mitmelt ka, et mis kohalikud lehed räägivad, mida vestlussaadetes üles võetakse. Noh, tunnistavad vastajad, ega sellised mõtted, nagu minu küsitud, populaarsed ei ole ja neid ei avaldata. Jah, ka enne 22. märtsi kärgatusi oli kogu info olemas, kõik jõud valmis, kuid tegusid valitsuste poolt ei tulnud. Europarlament ei suuda kokku leppida, kõik on liiga aeglane, liialt harjumuspärasega piiratud. Miks ei tegutsetud, ei oska keegi seletada. Kohalikud elanikud arvavad üksmeelselt, et lihtsalt ei usuta, et asjad on nii halvad. Keegi ei anna käsku rünnakuks ka edaspidi.
Brüsseli enda elanikest moodustavad juba 45% teistest maadest sisserändajad. Linnaosad on selge piiritlusega nii nahavärvi kui usutunnistuse järgi. Eriline on see, et need piirkonnad on kõigile teada, kuid väliselt ei erista neid esmapilgul miski. Ka immigrandid elavad tavalistes selle linna majades. Ka kesklinnas. Aimu annab teistsugusest kultuurist naiste vähene osalus tänavaelus, nurgapoekesed ja maha loobitav rämps. Kuid seegi puhastatakse iga päev linna üldises heas korras.
Minu küsitletud räägivad, et pigem hakkavad linnast välja kolima põliselanikud. Nad ei soovi oma lapsi „neisse“ koolidesse panna, nad valivad naabreid. Kui elasin Schaerbeekis, siis kohalik Püha Maria kool meenutas tõesti ameerika filmidest nähtud geto-olustikku. Hommikul avati kooli ümbritsevad raudväravad, peale tunde suleti.
Kunagi tehtud seadused, mis pidid kaitsma Belgia enda järelkasvu, on nüüd pöördunud selle kogukonna vastu. Viielapselise immigrandi pere kuu sissetulek ületab koos abirahade ja lastetoetustega europarlamendi töötaja suurpalga. Elatakse aga kommuunides, kus põlvkonnad ja peredki jagavad sama korterit. Nurgapoodide maksudeklaratsioonid on kasinavõitu. Tulijate tahtmised on sama suured kui põliselanikul, õigused sageli suuremadki, sest kaitstakse ju „nõrgemat“. Kui Brüsselis püüti neid tulijatele makstavaid toetusi paar aastat tagasi vähendada, piirasid tulnukad linnavõimude residentsid ümber ja ei taandunud enne, kui „kord oli jälle majas“.
Brüsselist rääkides tuleb vahet teha regiooni ja selle pealinna Brüsseli vahel. Maakond või regioon on juba ammu deklareerinud, et ei soovi linna tasakaalustamatusi enda kanda hoida. Euroopa vanadele maadele omaselt loodetakse siin endiselt, et pai teeb kurjastki hea. Sellega seoses hakatakse järgmisest aastast renoveerima näiliselt niigi korras linnaosi, mis peamiselt sisserändajatega asustatud.
Kui nad näevad, et me hoolime, siis hakkavad ka meist hoolima, usutakse siiralt.
Mis saab edasi? Edasi tulevad kristliku traditsiooni järgijatele (mitte ainult usklikele) ülestõusmispühad. Lootus uuele elule. Irooniliselt on just peamiselt türklastega asustatud Schaerbeeki linnaosas rohkesti kirikuid. Enamiku kellad ei helise enam.
Vaatamata näilisele rahule ja taastatud korrale on õhus tunda pinget. Igal tänavanurgal. Inimesed vaatavad rohkem silma. Kes abi otsides ja liitu luues, kes kahtlustades ja uurivalt. Kas täna korraks paistnud helge taevas oli vaid ajutine silmapete tumedate pilvede vahel Euroopa taevas või jääbki nüüd nii, näitab aeg. See, et tegutsetakse, kas ühelt või teiselt poolt, on aga vältimatu. Meid ootavad ärevad ajad.
