Lugejate arvates saab hobune masinast teatud olukordades kindlasti paremini hakkama
Eilses ja tänases lehes teemaks olnud Tori hobused ja nende rakendamine kaitseväes said palava vastukaja ka lugejate poolt. Lugejate arvates on see teatud olukordades täitsa mõistlik mõte, teisiti jälle oleks tegu liiga kalli ja ajakuluka ettevõtmisega.
"Kui kriisi olukorras kütus otsa saab, küll siis hobune meelde tuleb. Pealegi paraadidel võiks/peaks ratsaarmee olemas olla. Raha nappuse olukorras mingeid hobuseid küll ei soovita. Hobune aitab ju teatava kasutusega ka kultuurilist järjepidevust säilitada," arvas üks lugeja.
"Selleks, et hobuseid kaitseväes kasutada, on vaja esiteks vastavat infrastruktuuri, ja mis kõige tähtsam lahingratsutamise-džigiteerimise instruktoreid. Tavalise ratsutamisoskustega inimene on koos hobusega lahingus momentaalselt surnud. Kõige tähtsam on vaja džigiteerimist võimaldavaid kasaka sadulaid (казачье седло). Militaarratsanik peab oskama kasaka sadulas, selg ees ratsutada ja samaaegselt taganedes tulistama automaadist vastast. Antud kontekstis tuleb usaldada ainult hobust. Selg ees ratsutades peab hobune reageerima käsklustele paremale- vasakule. Oskama peab hobuse küljepeal rippuda jne - tegu on eluohtlike trikkide baasiga, mida on võimelised ellu viima ainult eriväelased. Muidugi kasaka šaška kasutamine peab olema kinnisilmi käpas. Ja riituseks peab olema gimnastjorka, et poleks kasaka sadula külge kinni takerdumist. Minu vanaisa rääkis, et temale õpetati pärast Kuramaa lahinguid Punaarmee sportroodus lahingratsutamist. Instruktoriteks olid kasakad. Vanaisa jutu järgi oli alguses kõigil šokk, kui neile käratati: tavalist ratsutamist on võimeline ära õppima ka teie vanaema, aga meie siin õpetame Leningradi polügoonil teid üle hobuse sadula hüppama ja pea alaspidi saate ratsutada nii kaua, kui teil hakkab ninast verd jooksma. Vanaisa jutu järgi oli neil pärast džigiteerimise trikke kõigil käed kurnatud ja pead valutasid. Vanaisa rääkis, et instruktorid rääkisid neile, et Moskva lahingus tänu Moskva tsirkuse džigittidele pandi pealetungivate Saksa tankide kolonn seisma. Nood ratsanikud olid õpetatud selliselt, et nad oskasid ka hobuseid maandada, et neid maha ei lastaks. Need ratsanikud olid õpetatud teesid mineerima ja üle lamava hobuse tulistama," kirjeldas ajaloost lähtuvalt teine lugeja.
"Rügement on suur väeosa, oluliselt suurem kui meil praegu olemas olevad pataljonid. Ratsarügemendis peaks olema vähemalt 1000 meest ja hobust. Ratsavägi on eriti kallis väeliik. Euroopas ei ole enam ühtegi riiki, mis täielikku ratsarügementi ülal pidada suudaks," põhjendas kolmas lugeja.
"Päris idiootlik see idee ei ole - hobuste maastiku läbitavus on kindlasti parem kui mingil tehnikal, aga...Hobused ei ole masinad, mis nurgas seistes hoolt ei vaja. Ratsutamise õppimine, et see ka igas olukorras oleks turvaline, võtab rohkem aega kui mingi muu maastikuliikuri õppimine, vajab oskusi leida kontakti loomaga (nagu koerajuhil). Teoorias võiks ehk rakenduse leida piirivalves, aga kulutused ületavad kindlasti reaalse tulemuslikkuse," arvas neljas lugeja.
"Toon vaid ühe näite. USAs on ratsapatrullid siiani piirivalves ja politseis maapiirkondades kasutusel, sest autoga igale poole ei saa. Kaitseväes leiaksid nad samuti rakendust. Tank/maastur ei lähe igalt poolt läbi," nentis viies lugeja.
Metsast väljavedu märgadelt aladelt on mõnel pool võimalik ainult hobusega, eriti arvestades soojenevaid talvesid, kui tahta pinnast säilitada. Rootsis on paarsada sellist tööhobust. Eestis koolitati kunagi ka prooviks selline hobune välja, aga rakendust talle ei leidunud ja müüdi Rootsi maha. Oleme nii hi-tech riik, et kasvõi silmini mudas, aga peaasi et masinaga," selgitas kuues lugeja.
