Vahetustudeng Prantsusmaal: Eesti mehed peaksid vanemaid tänama hea kasvatuse eest!
Delfi Noorte Hääle Tudengiblogi on sari, mille täidavad Erasmusega välismaale sõitnud Eesti üliõpilased. Saame teada, millega nemad kaugel rinda pistavad ja kuidas kauged maad noori ja tegusaid eestlasi vastu võtavad.
Oma lugu jätkab Eesti Lennuakadeemia teisel kursusel õhusõiduki juhtimist õppiv Leena Tammann. Leena sõitis Erasmus+ programmi toel Prantsusmaale Toulouse'i, õppima lennundus- ja kosmonautikakooli Ecole Nationale De L’aviation Civile.
Meteoroloogia, jänesesussid ja sushi
Teisipäev oli üle pika aja esimene korralik koolipäev- lausa 3 tundi. Prantsuse keel, meteoroloogia ja propulsion. Prantsuse keeles saime halva uudise. Algul tehti meie kolme jaoks eraldi grupp, aga nüüd tahetakse meid tagasi eelmisesse gruppi panna ehk kokku nendega, kes juba varem mõnevõrra keelt õppinud on. Saab raske olema aga saame hakkama.
Kuna kool lõppes veidike varem kui pidi ja ilm oli ka kaubanduskeskust soosiv siis võtsime Maarikaga sammud Auchani keskuse poole. Täpselt ei teagi mille järele läksime, aga lahkusime jänesesusside ja sushiga.
Lühimäluta slovakk ja indialane
Neljapäeval saime varahommikuks (13.15) jalad alla ja tormasime kooli propulsion´i loengusse. Kuna ega üks õige Erasmuslane kaua paigal ei püsi, siis õhtupoolikuks ajasime rahva kokku ja mängisime kaarte, pictionaryt (sõnade seletamine joonistades) ja mängu, kus sulle on otsa ette kellegi kuulsa nimi kirjutatud ja pead jah/ei küsimusi küsides ära arvama kes sa oled.
Väga naljakas õhtu kujunes sellest, kuna slovakk ja India tüüp ei osanud Eestis mängitavaid kaardimänge. Iga uue mänguga said nad väidetavalt mõttest aru, kuid siis maagiliselt poole mängu pealt oli kõik jälle ununenud ja nii taas otsast peale.
Ingliskeelsed raskused
Pühapäeval käisime linnas, et oma telefonimauramised korda ajada. Esimeselt klienditeenindajalt saime küsimusele "Do you speak English?" vastuse, et ei, aga ta kolleeg räägib. Kolleegil oli paras ports inimesi järjekorras. Ootasime, ootasime, ootasime, kuni lõpuks jõudsime vajamineva onuni. Edasine vestlus nägi välja täpselt selline:
Mina: ”Hello! Do you speak English?”
Onu: ”No.” (naeratab)
Mina: ”Is here anyone who can speak English?”
Onu: ”No.” (naeratab)
Juba vaikselt kostuma hakkavat prantsusekeelset mula ennetades keerasin näoga enda sabas seisva järjekorra poole ja küsisin: ”Is here anyone who can speak English and could translate French to me, please?’‘ Õnneks üks vanem härrasmees tõstis käe ja tuli meile appi. Kahjuks tundus, et teenindajaonu ei võtnud hästi prantsusekeelset juttu ka omaks niiet vastust me temalt eriti ei saanud. Tõlgile oleme aga südamepõhjani tänulikud.
Tahaksin lõpetuseks veel öelda ja ma võin julgelt väita, et räägin meie kolme eest kui ütlen, et Eesti mehed peaksid oma vanemaid tänama, et neid nii hästi kasvatatud on. Siin olles oleme osanud hindama hakata seda, mida muidu ehk iseenesestmõistetavana oleme võtnud. Eesti mehed on ühed tublid, hakkajad ja iseseisvad olendid! Igatsen oma kahte Eesti meest!
