Eeltoodust teame järgnevat:
Esiteks on igal liikmesriigil 28st võimalus olemasolev leping põrmustada. Nagu tänaseks on selgunud, osales Hollandis toimunud referendumil 32% valijaskonnast, kellest 64% ütles "ei". Referendumi tulemused ületasid 30%-se osaluse lävepaku ja on seega kehtivad.
Eeltoodust tulenevalt otsustas "demokraatlikul" teel EL-i kurssi muuta üks riik 28-st, ja selle sama ühe riigi viiendik valijaskonnast ehk u.
2,5 miljonit Hollandi valijat.
Teiseks tekitas mõnevõrra segadust mängimine esialgsete ja veel mitteametlike lõplike tulemustega. Ametlikud lõplikud tulemused selguvad mitte varem kui 12. aprillil. Seniks jääb selgusetuks, kuidas "esialgne"
osalus 29% muutus häälte teistkordsel ülelugemisel "lõplikuks" 32%ks.
See 3%-ne erinevus tähendab Hollandi suuruse riigi puhul 380 000 valijat.
Kolmandaks on näidanud mitmed arvamusküsitlused, et nii nagu aastal 2005, kui Hollandis lükati referendumil tagasi põhiseadusliku lepingu tekst, ei teadnud enamik valimaskäinutest ka sel korral, mille üle nad pidid valimiskastide juures oma arvamust avaldama. Küllap oli selles tubli annus EL-i vastasust või siis põhjendamatuid hirme Ukraina võimaliku EL-i liikmelisuse üle, mis erinevalt liitumisperspektiiviga Balkani riikidest, pole kunagi Ukraina puhul arutelu objektiks olnud.
Nagu juba mainitud: referendum ei teeninud ka sel korral demokraatliku eesmärki, konsulteerimaks rahvaga ja aitamaks valitsejatel "laiapõhjalisi" otsuseid langetada.
Neljandaks võiks sisse tuua "usaldusnivoo" ja "siduvuse". Kuigi teadaolevalt ei ole selle referendumi tulemused siduvad Hollandi valitsevale eliidile, kavatsetakse neid seniöeldu põhjal järgida. Samas oleks põhjust vaadelda referendumi tulemusi usaldushääletusena Hollandi valitsusele ja selle madalat osalust seostada legitiimsusdefitsiidiga.
Demokraatliku mõõdupuu kohaselt ei ole küsimus mitte selles, kas referendumi tulemusi ja nende "mittesiduvust" peaks mingil moel arvestama, vaid hoopis selles, et kaaluda valitsuse tagasiastumist.
Kogu loo suur iroonia on see, et "vanad" demokraatiad räägivad patroniseerivalt headest valitsemistavadest ja demokratiseerimisest kolmandates maades, mis vähem "tsiviliseeritud" ja nähtava valitsemispuudega. Paraku on neis demokraatia-usku pööratavates riikides sageli parem arusaam enamusest ja vähemusest, legitiimsusest ja rahva arvamusest. On piinlik mõelda, milleni õhtumaades demokraatia pilastamine on jõudnud.
