Politseijuht Varvara juhtumi lõpplahendist: avalikkuse kriitika on mõistetav, aga aru tuleb saada ka lähedaste kannatustest linnalegendide levitamise tõttu

Ida prefektuuri kriminaalbüroo juht Tarvo Kruup kirjutab hiljutist kriitikat seoses Varvara juhtumi lõpplahendiga silmas pidades oma arvamusloos, et avalikkuse tähelepanu uurimistulemustele on mõistetav, aga samas palub politsei mõista ka seda, kui raske võis olla lähedastel taluda linnalegende ja valeinfo levitamist.

Väikese tüdruku tapmine Narvas puudutas kogu Eestit ja läks südamesse kõigile kogukonna inimestele ning kuritegu uurinud politseinikele.

Eelmisel esmaspäeval avaldas politsei 9-aastase Varvara mõrva uurimiseks nelja aasta jooksul tehtud töö tulemused. Meil ei ole inimest, kelle puhul me saaks tõenditele viidates täie kindlusega öelda, et just tema vägistas ja tappis selle lapse. Oleme kindlaks teinud mehe, kelle puhul on kaudsed tõendid tema seotuse kohta selle kuriteoga. Lõpetasime menetluse, sest meil ei ole praegu rohkem võimalusi juhtunu asjaolude selgeks tegemiseks.

Uurijatele jääb see juhtum hinge. Kuigi Varvara tapmise asjaolude selgeks tegemisse kaasati kõikide prefektuuride ja keskkriminaalpolitsei töötajaid, on uurimisgrupi tuumikuks olnud Narva enda kriminaalpolitseinikud. Need on inimesed, kes elavad samas kogukonnas, kelle lapsed mängivad samadel tänavatel. See juhtum on olnud nende inimeste südameasi ja lahtised otsad jäävad ka neid vaevama.

Varvara leidmiskoht oli sisuliselt prügimägi – sinna oli aastate jooksul visatud kõikvõimalikke esemeid. Kriminalistid võtsid proovid kõigelt, mis võiks kuriteo avastamisele lähemale viia. Eksperdid töötasid tüdruku surnukehalt kogutud proovidega, mida oli kokku ligi 2000. Linnalegendidel sellest, et Varvara keha oleks tõendeid hävitavate ainetega töödeldud, pole alust ning ekspertide hinnangul on ka keha pesemine vähetõenäoline. Jälgi, mis kehal võisid olla, hävitas eelkõige ilmastik, kuna laps oli neli-viis päeva lume all ning ta leiti alles sulaga.

Varvara kehal ei olnud lisaks kägistamisjälgedele teisi vägivallamärke. Teda polnud kinni seotud, pekstud ega piinatud. Kurjategija ei lõiganud tema küüsi, kuid nahahaiguse tõttu olid need lühikesed, mistõttu ei leidnud eksperdid tüdruku küünte alt ka võõra DNA jälgi.

Ilmastik, lapse leidmiseks kulunud aeg ja leidmiskoha saastatus hävitasid kurjategija poolt jäetud jäljed. Kohtuekspertide töö andis politseile juhtlõnga – kurjategija osalise DNA, mis leiti kohast, kuhu see juhuslikult sattuda ei saanud. Seda juhtlõnga järgides ja samal ajal kõiki politsei võimalusi kasutades tegime kindlaks mehe, kelle puhul on alust arvata, et ta on selle raske kuriteoga seotud.

Teadus ja tuhanded töötunnid

See on algusest peale olnud välistav uurimine. Teadus andis käegakatsutava tõendi, millega saime inimesi võrrelda. Samal ajal otsisime inimesi, kes võisid juhtunuga seotud olla ning kohta, kus kuritegu võidi toime panna. Politsei kontrollis esmajärjekorras ligi sadat meest, kes varem olid toime pannud seksuaalkuriteo või raske isikuvastase süüteo.

Ükshaaval koguti inimestelt tuhanded DNA proovid ja nende seast otsisid eksperdid mehi, kes surnukehalt leitud proovidega kattuks. Sündmuskoha leidmiseks kontrolliti keldreid, kuure, kortereid, eramaju, hooneid. Avati torustikke ja kaminalõõre, et leida jälgi tõendite hävitamisest.

Politseisse laekus uurimise ajal üle kahesaja vihje inimestelt, kellele läks juhtumi avastamine korda. Ja neid kõiki võeti tõsiselt. Ka selgeltnägijate kõikvõimalikke versioone ei jäetud kõrvale – neid kuulati tunnistajana üle ja kontrolliti neilt saadud infot. Need ei viinud uurimist edasi, kuid kontrollimata ei välistatud neist ühtki.

Meheni, kelle seotusele juhtunuga võime DNA proovide alusel täna viidata, jõudis politsei 2014. aasta veebruaris. Temalt võeti DNA proov samadelt alustel nagu tuhandetelt teistelt meestel.

Inimesed on küsinud, kui tõenäoline on, et nii raske seksuaalkuriteo paneb toime narkomaan. Kuigi mees, keda politsei kuriteoga seostab, ei olnud sellel ajal paadunud süstiv narkomaan, kaalus teo võimalikkust tõsiselt ka politsei. Uurimisse kaasatud kohtupsühholoogi hinnangul ei ole erandlik, et narkootikumide tarvitamisega võib kaasneda seksuaaltung, mis viib juhusliku ohvri ründamiseni. Lapse ründamise aluseks ei pruugi seejuures olla kalduvus pedofiiliale, vaid kurjategija valib nõrgema ohvri. Neid asjaolusid oleks meil võimalik uurimise käigus täiendavalt kontrollida, kui noormees poleks endalt elu võtnud.

Kõigi nelja aasta jooksul on politsei pidanud tähtsaks suhelda Varvara vanematega ja hoida neid uurimisega kursis. Oleme tänulikud, et nad on meie tööd mõistnud ja oleme saanud kõikidest asjadest rääkida. Avalikkuse tähelepanu uurimistulemustele on mõistetav, aga palume mõista ka seda, kui raske võib olla lähedastel taluda linnalegende ja valeinfo levitamist.

Uurimine ei viinud meid meheni, kelle kohta me saaks kindlapeale väita, et tema pani kuriteo toime.

Samas oleme sada protsenti kindlad, et oleme selles uurimises teinud kõik võimaliku. Ja oleme valmis tegema veel, kui DNA-uuringute areng meile selleks võimaluse annab.