Lugeja: 1. klassi õpilane ei arva katsetest ja kooli valikust veel midagi ning siin on selge eelis keskmisest andekamatel

Eliitkoolid vs tavakoolid on taas teemana üleval, sest tänane Päevaleht rääkis sellest, et eliitkool vahetab gümnaasiumi osas ligi kolmandiku oma 1. klassis suure konkursi läbinud sirgunud noortest välja. Lugeja avaldab arvamust, miks on tegelikult selline number täiesti loomulik ja loogiline.

Kas see meile meeldib või mitte, aga fakt on see, et vaimsed võimed ei jaotu ühiskonnas, sh. ka laste hulgas ühtlaselt. Pigem on tegemist tüüpilise Gaussi kõveraga. Seega on meil u. 10% kõige andekamaid ja motiveeritumaid, kes löövad peaaegu kindlasti elus läbi olenemata taustast ja keskkonnast. Kasvõi näljasena pasteldes ja jalgsi sadade kilomeetrite kaugusele kooli, nagu mõned meie ajaloo suurkujud. Teises otsas on samuti u. 10% kõige laisemaid ja lollimaid, kes ei saa kunagi iseseisvalt hakkama ning neid võib aidata vaid ropp vedamine (dumb luck).
Vahepealse 80% on aga nii, et nende tulevik sõltub eeskätt kodu ja kooli poolt pakutavast kasvatusest ja haridusest.

Meie eliitkoolide kõige nõrgem koht on tõepoolest 1. klassi katsed. Lapsed ise ei arva selles vanuses katsetest ja kooli valikust veel midagi ning siin on selge eelis (keskmiselt) andekatel, vanemate poolt drillitud korralikel ja sõnakuulelikel lastel. Andekad, aga rohkem oma peaga mõtlema harjunud lapsed jäävad enamasti välja, kuna lähenevad ülesannetele ebastandardselt. Andekad, kelle vanemad asjast huvitatud ei ole, katsetele üldse ei jõuagi. Kooli jaoks on siiski väga oluline, et kõigil sissesaanutel on hariduse tähtsusest aru saavad ning igati toetavad vanemad.

Põhikooli lõpuks - gümnaasiumi alguseks on pilt mitmetel põhjustel muutunud. Mõnede laste areng ei ole sama kiiresti jätkunud ning nad ei suuda lihtsalt teistega sammu pidada. Mõnedel on taustsüsteem (perekond) mis iganes põhjusel ära kukkunud, mõnede huvid on arenenud kooli profiilist liiga kaugele ning mõnedel on lihtsalt raskekujuline puberteet ja nad teevad ise kõik vanemate ja kooli nõudmistele risti vastupidi.

Asemele tulevad need andekad, kes on vahepeal jõudnud ennast ise üles töötada. Loomulikult oleks ideaalne, kui kõik põhikoolid annaksid ühtmoodi tugevat ja laiapõhjalist haridust ning katsed tuleksid mängu alles gümnaasiumis ja ülikoolis. Aga kuni me ideaalses maailmas ei ela, on mul siiski hea meel, et on mõned keskmisest tugevamad koolid ning ma ei saa hariduse ja kasvatuse olulisust mõistvatele vanematele kuidagi pahaks panna, et nad oma lapsi soovivad just nendesse koolidesse panna.