Lapsevanem: ei usuta, et ka piirkonnakool võib lapsele anda hea hariduse, puudub usaldus!
Miks tahetakse panna lapsi eliitkoolidesse, mitte kodulähedastesse tavakoolidesse, miks on nii palju erakoolidesse pandavaid lapsi (jah, ka erakoolidel on järjekorrad ukse taga ja sugugi igaüks, kes tahaks, sisse ei saa)?
Ma arvan, et siin ei ole tegemist mitte niivõrd "eliidiihalusega", vaid lihtsalt asjaoluga, et lapsevanemad ei usu, et ka piirkonnakool võib lapsele anda hea hariduse, et last seal märgatakse ning õpetajatel on aega ja huvi õpilastega tegeleda. See, et õppeprogrammid on huvitavad ja kaasaegsed (mitte ei õpita õpikutest teksti pähe nagu see oli lapsevanemate endi kooliajal). Puudub usaldus.
Nii et kõigepealt ma soovitaksin haridusministeeriumil teha üks põhjalik uuring seoses lapsevanemate ootustega haridusele ning koolisüsteemile. Samuti riiklikul tasandil perspektiiv, lähtudes nii laste (kui tulevaste maksumaksjate) hulgast, rahvastiku liikumisest ning ka riigi vajadusest tulevaste maksumaksjate järele. Ma usun, et selliste adekvaatsete uuringute tulemusena peaks olema võimalik paika panna pikaajaline strateegia nii koolivõrgu kui õppekavade kujundamisele.
Kõlama jäänud väljaütlemiste ning meediakajastust leidnud tegevuste taustal tundub, et tahetakse teha kõiki koole va "eliit" või "õppimiskallakuga" koole ühtlaselt halvaks, et tase oleks ühtlane. Miks mitte teha kõiki koole võrdselt paremaks?
Meie lapsed saavad PISA testides häid tulemusi. See on hea. Aga - samal ajal on meie lapsed kõige õnnetumad... Miks? Ma olen kindel, et on võimalik ühendada head akadeemilised tulemused ning õppimisest huvitatud, entusiastlikud, õnnelikud ja ideid täis noored. Selleks on vaja strateegiat. Meie tänased lapsed ja noored on hoopis teistsuguse mõttemaailmaga kui nende vanemad. Juba ümbritsev keskkond, tehnika areng jms on neid teistsuguseks muutnud. Nad vajavad ka kaasajastatud õpetust.
Meil on ka palju hinnatud, toredaid, head haridust andvaid ja õpilasi hindavaid ning väärtustavaid munitsipaalkoole. Õppigem nende kogemustest - mis on neil teisiti võrreldes "mitte hinnatud" koolidega?
Suur roll on ka kodudel, lapsevanematel ja kogu ühiskonnal. Meie praeguses kultuuriruumis ei ole haridus sageli nii väärtustatud kui see võiks olla. On palju kodusid, kus juba väikesest peale sisendatakse lapsele, et kool on tüütu kohustus, millega on vaja tegeleda nii vähe kui võimalik. Ja kui sinu lapse klassi sattuvatest lastest pooled on sellistest peredest, siis milline õppimisse suhtumine selles klassis valitseb? Kui suurt tööd nõuab selliste klasside õpetamine, laste õppetöösse kaasamine ning üldise meelestatuse positiivsena hoidmine õpetajatelt? Vaat seda õppimisele meelestatust otsitakse tegelikult nii eliit- kui erakoolidest.
Minu lapsed ei käi kodulähedases piirkonnakoolis. Miks? Esiteks - emotsionaalne põhjus. Meie piirkonnakool on sama, kus mina käisin. Ma olin seal koolis väga õnnetu - meie klassis voogas nii otsene kiusamine kui tõrjumine. Ja mitte ainult minu klassis. Teine põhjus - rahvajutud. Jah. Just. Külajutud. Kuidas esimese klassi lapsele pannakse kunstitunnis kolm kahe miinusega, kuna tema linnupuuri kaared olid kõverad, mitte kaunilt ümarad, nagu õpetaja poolt ette joonistatud pildil. Kuidas õpetaja(d) ei saa hakkama laste hulgas korra hoidmisega. Kuidas tunnis lärmatakse ning juba alglassides on õppetööle keskendumisega suured probleemid. Selle tulemusena muidugi tohutu hulk koduseid töid, sest tunnis ei õnnestu praktiliselt üldse materjali läbi võtta. Metsikult ebaühtlane tase laste hulgas, kus osad ei oska isegi 1-10 numbreid loendada ega ühesilbilisi sõnu kokku lugeda, samas kui teised arvutavad rohkem kui 20 piires.
