Lugejad: õppimiskallakuga koole on vaja selleks, et lollid ja laisad ei segaks neid andekaid, kes õppida tahavad
"Tavakoolis võib saada sama hea hariduse, lihtsalt eliitkoolis on see tõenäosus natukene suurem. Samuti võib tavakoolis saada õpihimulise klassikollektiivi, kus õpilastel on tugev pere taga, samas eliitkoolis on ka see tõenäosus suurem. Samuti on eliitkoolis õppijad suurema tõenäosusega tulevikus ühiskondliku hierarhia tipus, nii et ka seltskondlikus plaanis on see kasulikum. Ehk siis eliitkool ei garanteeri 100% midagi, aga kuigivõrd on ta siiski turvalisem valik."
"Tavakooli viielisest õpilasest saab pahatihti eliitkoolis kolmeline. Miks? Eliitkoolis on nõudmised kõrgemad, õpetajad oma ala fanatid ning püüavad parimaid teadmisi edasi anda ning veidi "ekstra" ka. Eliitkooli lõpetanud lapsed saavad enamus lõdvalt ülikooli tasuta kohtadele sisse."
"Kõik õpetajad on oma ala profid. Halbu õpetajaid on ikka käputäis, kuigi pealtnäha paistavad kõik vinks-vonks. Ja lolle on eliitkoolides palju. Nendel lollidel on lihtsalt vanemad, kelle rahakott on päris pirakas. Osta koolile uus tehnika vm ja su laps püsib mõnusalt sees. Välja teda ei visata. Eliitkoolides on kõik raamidesse surutud ja mõningad õpetajad võtavad põlve värisema."
"Käisin ka nn. eliitkoolis. Minu pinginaaber oli kogu aeg kolmeline õpilane. Pärast 8. klassi läks teise kooli. Seal lõpetas kõik klassid neljade-viitega. Aga täiskasvanuna pole seal mingit vahet, kas ta oli õpilaste esikümnes või tagasörkija, arukas ja tubli inimene on täiskasvanuna ikka, tööta pole jäänud ja palga üle pole ka põhjust viriseda."
"Eliitkooli eeliseks see, et lapsed õpivad seal tööd tegema, s.o. õppima. Samuti see, et seal niisama lihtsalt ei lasta mingitel jõmmidel tundides peremehetseda ja õpetajaid sõimata: need nn. eliitkoolid ei ole sunnitud igasugu pätte ühest klassist teise vedama, vaid võivad need pätid minema saata. Muidugi sõltub see suuresti ka kooli juhtkonnast. Mul on alati kahju neist munitsipaalkoolide õpetajaist ja direktoritest, kellele säärane "elu õieke" kätte satub. Mingi protsent "elu õitest" ei allu ka mingite ülimate meisterpedagoogide mõjutustele, aga kuni see ükskord läbi määratu kadalipu välja selgitatakse ja tüüp mingisse eriasutusse suunatakse, on oi-kui-paljude kaasõpilaste ja õpetajate närvid ja motivatsioon põhjalikult kannatada saanud."
"Kirjutaks siia ikka õigete terminitega - jutt käib erikallakuga koolidest, nagu matemaatika-füüsika kallakuga koolidest ja inglise/saksa/prantsuse keele kallakuga koolidest. Sinna on tõepoolest suur tung, sest sellise kooli edukas lõpetamine tagab ülikooli pääsu 100% tõenäosusega ja ka elus edaspidi korraliku karjääri nii erasektoris kui ka riigiametites, mitte ainult meie riigis."
Muide, mina olen lõpetanud ühe eesti nn. eliitkooli okupatsiooni viimastel aastatel, ülikooli astusin lihtsalt kohale kõndides ja eksamil käigu pealt vastates. Sain sisse erialale, kus oli 30/1 konkurss. Minu "eliit"-kooli klassist läksid kõik ülikooli, osad isegi juba toona välismaale (peale võimuvahetust). Üks kõige nutikam töötab praegu CERNis, teine klassivend on aga Inglismaal mingi ülikooli õppejõudude nimekirjas.
Vaat selleks on vaja neid õppimiskallakuga koole, kus lollid ja laisad ei sega neid, kes õppida tahavad ja kellel on annet. Niimoodi käib see "terade eraldamine sõkaldest" kogu maailmas ja neile, kes susivad kõigile võrdsete võimaluste loosungi varjus Eesti haridust hävitada, soovitan soojal õhtukooli minna ja vähemalt keskharidus korralikult omandada, muidu pole teist ühiskonnale mitte mingit kasu."
"Tuhmimate ja andekate laste ühisel õpetamisel ei muutu kõik lapsed tarkadeks, vaid hoopiski tekkib juurde lolle, sest andekad kistakse tagasi ja enamusel nendest andekamatest kaob huvi õppimise vastu, sest kõik on niigi lihtne ja pingutust mittevajav..."
"Kui kooli võetakse katsetega, siis satuvad sinna enamikus lapsed, kes tahavad õppida. Isegi siis, kui tahtjaks on vaid lapsevanem, on oodatav, et ta hooliks oma lapse haridusest. Tavakooli lapsed satuvad ühte klassi juhuslikult. Mõni aktiivne, aga mitteõppiv laps võib rikkuda kogu klassi suhtumise ja ka väga õppida tahtval lapsel on raske sellest seisust läbi rabeleda. Paljud kodud ei hooli, kas laps kõigest ka aru saab. Mõnel on hinnete vaatamine ülim, millega ta kasvatustööd teeb ja seda siis enda arvates ülimalt hästi. Ka õpetajaid on pahatihti seinast seina nii arusaamiste, teadmiste ja õpetamistahte järgi. Eliitkoolis on ka selles suhtes valik parem. Samas on väiksemal lapsel kodu lähedal ikka kõige parem ja rahulikum õppida."
Tegelikult oleks vaja, et koolid, kus on paralleelklassid, viiksid läbi väikese vestluse iga kooli tuleva lapsega, et kaardistada laste võimeid ja oskusi. Mitte selleks, et mõni laps ukse taha jätta, vaid selleks, et komplekteerida võimalikult ühtlased klassid. Mäletan liiga hästi enda esimest klassi, sest enamasti pandi mind joonistama. Ja kui ma joonistada enam ei jaksanud, siis hakati nurka panema, sest ma kippusin pinginaabrile ette ütlema. Mul said lihtsalt kõik ülesanded väga kiiresti valmis ja elavaloomulise lapsena ei suutnud 45 minutit järjest vaikselt istuda, kui mitte midagi teha ei ole. Oleks ma läinud klassi, kus enamus oskab lugeda-arvutada-kirjutada, poleks ma sellist mõttetut kadalippu pidanud läbi tegema."
"Tundub, et ka eliitkoole on juba vähemalt kaks eri liiki - tõelised eliitkoolid ja kunstlikult prestiižseks upitatud "eliitkoolid". Tõelise eliitkooli eeliseks on õppimisele, st töötegemisele keskendumine ja andekas laps saab areneda, mitte ei pea ootama, millal need, kellele tarkust ega tahtmist kapaga antud ei ole, järele lohisevad. Teiseks ei räuska tõelises eliitkoolis ringi füüsiline ega vaimne pööbel ja ei takista õppimist. Tõelisi eliitkoole, nagu näiteks Hugo Treffneri gümnaasium, on mõistagi vähem kui eliitkooliks haibitud õppeasutusi."
