Ennast ülearusena tundvad vanainimesed astuvad üha sagedamini rongi ette
"Inimeste arv, kes raudteel teadlikult vale liigutuse teevad, on paraku kasvanud," püüab rongiõnnetuste ennetamisega tegeleva mittetulundusühingu Operation Lifesaver Estonia (OLE) juht Tamo Vahemets võimalikult pehmelt väljendada fakti, et eelmisel aastal oli raudteel tavatult palju enesetappe, kirjutab Pealinn.
Kuigi kümne aastaga on raudteeõnnetuste arv ligi kaks korda vähenenud (48-lt 19-ni) ja ka hukkunuid on poole vähem, paistis eelmine aasta silma uue trendiga. Nimelt astus suurem osa mullu raudteel hukkunud inimestest rongi alla vabal tahtel.
Enesetaputeema on ülimalt tundlik ning sellepärast Vahemets konkreetseid juhtumeid ei kirjelda. "Need on valusad lood, millest igal on oma eellugu," mainis ta.
"Mida fataalsem on meetod, mis valitakse, seda suurem on soov elust lahkuda," nentis Eesti-Rootsi vaimse tervise ja suitsidoloogia instituudi tegevdirektor ja vanemteadur Merike Sisask, selgitamaks, miks inimesed valivad niivõrd radikaalse viisi eluga lõpparve tegemiseks.
Kui Anna Karenina viskus rongi ette, sest ei suutnud oma tunnete- ja suhtesasipuntrale muud lahendust leida, siis suur osa meie viimase aja rongi ette astumisi on märksa vähem romantilised – need on kantud lõplikust lootusetusest. "Minu elutöö on tehtud, ei taha lastele koormaks olla" – umbes selline on ühe osa viimase aja rongienesetappude põhjendus.
"Vanainimene on teinud sellise sammu, sest ei näe oma elul enam mõtet," lausus Vahemets. "See näitab, et meie tugisüsteemid on nõrgad ja ei suuda piisavalt oma eakaid toetada. Kuskil on tehtud viga, et nad enam ise hakkama ei saa. See peaks olema küsimus meie riigile ja sotsiaalsüsteemile – miks meie vanakesed tunnevad end koormana?"
Sisask lisas, et Eesti ühiskonnas, kus edu defineeritakse raha ja karjääriredeli tõusuga, unustavad inimesed, et ka lähedased vajavad hoolt ja märkamist. "Paraku pole lastel tihti oma vanemate jaoks aega, eakad jäävad üksi ning tunnevad end ebavajalikuna," sõnas Sisask.
Ohvreid on alati rohkem kui üks
Mis tahes põhjusel rongiõnnetus toimub, tragöödia on see igal juhul. Ning ohvreid on alati rohkem kui see, kes rataste alla jäi. Rongijuht ei sõida kunagi kellelegi vabatahtlikult otsa, paraku ei saa ta alati õnnetust ära hoida, sest näiteks kaubarongi pidurdusteekond võib olla kuni kaks kilomeetrit (sõiduautol 70 meetrit). Võib arvata, et vedurijuht pärast õnnetust hea enesetundega koju ei lähe, kuigi temal selles mingit süüd ei olnud.
Ning on raske ette kujutada, kui palju haiget teeb selline lugu hukkunu lähedastele.
Refereeritud loo täisteksti saab lugeda Pealinna portaalist.
