Illegaalne immigrant Tallinnas: kartsin, et tänaval kõndides viskab keegi mind kiviga, kuid see ei ole üldse nii
Eelmisel aastal ületas Euroopa Liidu piiri üle miljoni migrandi ja pagulase, et leida endale uus kodu ja tulevik. Eesti avalikkus on täis hirmu, hoolimata sellest, et enamikul pole olnud ei immigrantide ega ka pagulastega mingit otsest kontakti. Palju on räägitud pagulastest - nendest, kes on sunnitud oma kodumaalt lahkuma tagakiusamise, sõja või looduskatastroofi tõttu. Kuid tundub, et oleme unustanud need inimesed, kes on tulnud siia omast vabast tahtest parema elukeskkonna otsingul ning kellel pole alust asüüli taotelda ning kes seda ka teha ei plaani.
Kui immigrant ületab Eesti piiri ja ei taotle asüüli, siis teda hoitakse kuni 18 kuud kinnipidamisasutuses, ning kui teda ei suudeta selle ajaga välja saata, siis ta vabastatakse ja temast saab juriidiliselt ametlikult ebaseaduslikult riigis viibiv isik. Tegelikkuses saab temast üleöö kodutu, kellel pole kuidagi võimalik iseseisvalt hakkama saada, sest tal ei ole mittemingisuguseid õigusi. Dokumentide puudumise tõttu ei ole neil võimalik kodumaale naasta ega ka Eesti riigil neid sinna tagasi saata, neil pole õigust õppida ega töötada, pole õigust sotsiaalsetele hüvedele ega ka integratsiooni programmile. See tingib olukorra, kus immigrant on sunnitud töötama mustalt või tegelema kuritegevusega, et kuidagi hakkama saada.
Kokku on sel viisil praeguse seisuga Harku kinnipidamiskeskusest välja saadetud 14 inimest. Üheksa neist on vietnamlased, kes on Eestist teadmata suunas lahkunud; üks on venelane, kes elab illegaalselt Eestis. Tänavu märtsis ja aprillis lasti Harkust välja üks Elevandiluurannikult ja kolm Guineast pärit illegaalset immigranti, kes ei taotlenud asüüli ja keda ei ole suudetud välja saata. Guineast pärit noormehed on Eestis viibinud pea 18 kuud ning Elevandiluurannikult pärit noormehel täitub juulis viis aastat. Noormeestel on plaan jääda Eestisse. Loe lähemalt allpool olevast intervjuust Guineast pärit Amadou Mouctar Salliga.
Mida sa arvasid, mis sind täpsemalt Euroopas ootab?
Mitte see, mis minuga praegu toimub. Minu eesmärk oli tulla Euroopasse õppima. Guineas õppisin keskkoolis ja olin spetsialiseerunud sotsioloogia erialal. Euroopas soovisin edasi õppida, kas majandusteadust või ajakirjandust – midagi, mis aitaks Guinead. Guinea on rikas, kuid riik ei hooli oma rahvast. Minu perekond, nii nagu enamik Guinea elanikkonnast, on vaesed. Me sõime, mida kasvatasime. Inimesed Aafrikas teavad, et Euroopa riigid on arenenumad, siit saab parema hariduse ja riigid hoolivad oma rahvast.
Kuidas sa leidsid raha, et siia tulla?
Guinea oli prantsuse koloonia ja seetõttu ei ole meil Prantsusmaaga väga head suhted. See-eest on meil väga head suhted Venemaaga. Guineast on väga lihtne saada viisat Venemaale ja seda kasutavad ära ka paljud naaberriigid nagu Mali. Kuna Guineas ma ainult õppisin, siis minu vend ja perekond maksid minu reisi kinni. Harkus räägiti, et tavaliselt käib see nii, et sulle saadetakse kutse mõnda Venemaa ülikooli ja selle dokumendi alusel taotled saatkonnast Venemaa viisa kuni kolmeks kuuks, mille eest maksad 100 dollarit. Venemaal proovid minna kooli ja enda viisat pikendada. kuid minu puhul ei olnud see nii. Minu vend planeeris kogu reisi ja tema sõber tegi mulle viisa. Ma elasin Moskvas peaaegu neli kuud. Enamuse ajast Moskvas veetsin kodus, kuid mul oli üks park, kus mul meeldis aega veeta.
Kuid sul oli pass, kui sa reisisid?
Jah, kuid kõik dokumendid tehti mulle siis, kui olin Guineas. Ma jätsin dokumendid Moskvasse, kui Eestisse tulin. Nähtavasti nad kasutavad neid teiste immigrantide riiki toomiseks, lihtsalt vahetavad pildi ära, sest passil ei olnud peal minu nime. Euroopasse tulla illegaalsel viisil on väga raske. Kui sa tuled sellisel viisil, siis sa kannatad väga palju. Kui ma oleksin seda varem teadnud, siis ma ei tea, kas ma oleksin selle tee ette võtnud. Hetkel me ei tunne Eestis kedagi - ei tunne ühtegi kohalikku. Politsei ütles meile Harkus, et nad ei sega enda tööd ja eraelu.
Kuidas sa saabusid Eestisse?
Ma ületasin Eesti piiri 1. novembril 2014 - väga kaua aega tagasi. Me tulime Eestisse üle Venemaa-Eesti piiri. Venemaale lendasin Royal Air Maroc lennufirmaga läbi Maroko (vahepeatus oli Casablancas). Moskva lennujaamas tuli mu vend mulle vastu. Ta lahkus Moskvast paar päeva enne mind ja ma pole teda tänaseni näinud. Ta ütles mulle, et mulle tuleb üks mees järgi ning jättis mulle sõidu jaoks raha. Ma eeldasin, et mind viiakse samasse kohta, kuhu temagi, kuid kahjuks mitte. See on neile inimestele äri – me maksime igaüks sõidu eest 300 eurot. Me tulime tavalise autoga – meie neli ja autojuht. Autojuht viis meid Põlva lähedal oleva piirini, kus me hüppasime üle aia, kuid kuna kaks inimest meie seltskonnast ei osanud ujuda, kutsusime piirivalve meid üle jõe aitama. Me pidime kohapeal maksma 200 eurot, et meid ei pandaks üheks aastaks vangi. Üks sel päeval piiri ületanust taotles asüüli ja meie kolm, kes üleeelmisel nädalal välja saime, seda ei teinud.
Seejärel olite Harku kinnipidamiskeskuses?
Jah, väga kaua aega. See on esimene kord, kui ma enda elus olen pidanud olema vanglas. Kuid nüüd on see seljataga, ma proovin sellele mitte mõelda.
Kus te nüüd olete?
Me ööbime Koplis asuvas kodutute varjupaigas. Me saame seal olla õhtul üheksast hommikul üheksani. Seal saame käia pesemas ja magada. Varjupaigas on 3 ruumi meestele. Meie toas on kaheksa kohta, kuid enamasti oleme seal kuuekesi: meie neli ja kaks kodutut. Enamik kodututest tuleb varjupaika purjuspäi. Saabumisel nende joogid konfiskeeritakse, kuid antakse hommikul tagasi. Nad haisevad, kuid on väga sõbralikud. Nad ütlesid meile, et nad ei ole rassistid. Kui ma seal olen palvetanud, siis nad on paar korda tahtnud minu käest midagi küsida, aga kui nad näevad, et ma palvetan, siis nad on minu sõbraga rääkima läinud ning pärast palve lõppu on uurinud minult, mida ma täpsemalt tegin. Eelmisel nädalal hakkasime oma tuba koristama ja teised kodutud, kes meie toas olid, isegi see, kellel on käsi katki, aitasid meid. Päeval veedame aega erinevates keskustes ja vaatame linnas ringi, kui ei ole liiga külm. Me veedame aega ka raamatukogu lugemissaalis. Käime ka mošees, ühel päeval saime seal isegi toitu teha.
Mida te sööte?
Kui ma Harkust välja sain, siis mul oli 4 eurot ja pisut sente, teistel on veidi parem olukord kui mul. Me saame päeva peale igaüks paki nuudleid ja konservi. Sellest tegelikult ei piisa, kuid proovime kuidagi hakkama saada. See olukord on häbiväärne: ma tunnen, et mul ei ole mingisugust väärikust. Ma olen vaba, sest ma ei ole enam Harkus, kuid samas ma ei tunne ennast vabana. Kui sul ei ole raha, siis sa ei saa end vabana tunda, sa oled sunnitud abi küsima. Ma palusin enda ainsal Euroopas elaval sugulasel mulle raha saata ja loodan, et see jõuab varsti minuni. See on ühekordne toetus. Ma ei tea, mis meist saab kahe nädala või kuu aja pärast, sest me ei saa kauaks kodutute varjupaika jääda.
Mis olid sinu unistused Euroopasse tulles ja millised on sinu unistused nüüd?
Minu unistus on sama, mis mul oli enne – ma soovin õppida. Ma ei tea, kuidas ma seda teha saan, aga see on siiski minu soov. Kodus soovisin õppida majandust või ajakirjandust, aga nüüd Eestis olles sooviks õppida IT-d. Sellega saaksin aidata nii ennast, perekonda ja ka oma riiki.
Kuidas sa plaanid ennast üleval pidada?
Praegu on see suurim probleem, sest seaduslikult ma ei saa seda kuidagi teha. Ma olen kuulnud ühest võimalusest, aga mul on sellest ebamugav rääkida – see ei ole minu plaan. Räägitakse, et kui soovid kuskil riigis elada, siis tuleb leida kohalik naine. Kuid kui see isegi oleks võimalik, siis ma ei abielluks kellegagi sel põhjusel. Euroopas on raske, kõik on siin väga erinev.
Kas politsei toetab teid kuidagimoodi?
Nad viisid meid kodutute varjupaika ja kontrollivad meid igal tööpäeva hommikul. Nad soovitasid meil leida dokumendid, et saaksime tagasi kodumaale minna, aga see on võimatu. Nad proovisid meile reisidokumente leida, kuid minu enda riik ei tunnista mind kui nende kodanikku. Ma ei tea, kas nad leiavad mulle dokumendid või ei.
Kas sa sooviksid tagasi kodumaale minna?
Nüüd ma olen Eestis ja see on väga raske ning seetõttu olen õnnetu. Minu riigis ei ole majad nii ilusad kui siin, kuid see on siiski minu kodumaa. Eestis on väga palju ilusaid kohti, mida olen näinud ja mis toovad mulle naeratuse näole. Muidugi sooviksin tagasi minna, kuid ma olen Harku keskuses olnud peaaegu 18 kuud ja ma ei andnud seal alla. Nüüd, kui olen välja saanud, kuidas ma saan nüüd alla anda? Ma ei taha kahetseda, et terve selle aja seal veetsin.
Mida sa arvad eestlastest, keda oled Eestis kohanud?
Nad on küll veidi kinnised ja võib-olla ka kurvad, lihtsalt tegelevad enda asjadega, nad on heatahtlikud. Ma kartsin, et see on palju hullem. Ma kartsin, et kui ma tänaval käin, siis äkki keegi viskab mind kiviga, aga see ei ole üldse nii. Isegi kui nad ei ole sõbralikud, ei pea ma kartma. Eriti kartsin vanu kommuniste, aga keegi ei ole ei mind ega mu sõpru rünnanud. Ma olen rääkinud mõndade inimestega ja nad on olnud väga abivalmid. Ma käisin Solarises, sest see on üks keskustest, mida ma tean ja küsisin ühelt teenindajalt, kas saan enda telefoni laadima panna. Ta oli väga sõbralik ja naeratas; sama juhtus Viru keskuses. Olen rääkinud ostukeskustes olevate inimestega: nad on olnud sõbralikud. Solarises olen rääkinud ka ühe poisiga, kes küsis, kas ma lähen õhtul peole. Ma olin üsna üllatunud selle küsimuse peale, sest ta tundus väga noor. Solarises olid ka üks poiss ja kaks tüdrukut, kes naersid sõbralikult. Ma ütlesin neile, et kui nad midagi soovivad küsida, siis mul on palju vaba aega. Kuid nad olid liiga tagasihoidlikud ja ei öelnud midagi, kuid tundus, et nad oleksid soovinud palju küsida. Hetkel proovin selle situatsiooniga kohaneda. Kui tunnen end kodusemalt, siis proovin leida ka kohalikke sõpru.
15. aprillil sai koos Amadou Mouctar Salliga Harku kinnipidamiskeskusest välja kaks noormeest, kes on enda sõnul pärit Guineast. Kuigi Harku kinnipidamiskeskus andis nende juhtumi üle kohalikule omavalitsusele ehk Tallinna linnale ning nende juhtumiga tegeleb edasi Põhja perfektuur, kes peab nende üle ka järelvalvet ning proovib jätkuvalt leida võimalust neid välja saata, ei muuda see reaalsust, et me ei saa lihtsalt silmi kinni pigistada ja loota, et olukord laheneb iseenesest. Need ametlikult illegaalsed immigrandid on tänaval ja nende probleemile peab inimliku lahenduse leidma, sest kindlasti ei jää nad viimasteks, kes Harku kinnipidamiskeskusest Tallinna tänavatele jäävad. Siin ei pea rääkima heatahtlikkusest või hoolimisest, vaid sellest, et kui me ei tegele sellega praegu, siis ootavad meid ees palju keerulisemad probleemid.
PPA migratsioonibüroo juhataja Maige Lepp ütles, et ebaseaduslikult riiki tulnud mehi pole võimalik Eestist välja saata, kuna tänaseni pole nende isikud tõsikindlalt tuvastatavad. Loe politsei kommentaari täismahus SIIT.
