Presidendikandidaat Jõerüüt keeldus 36 aastat tagasi venestamise vastasele 40 kirjale alla kirjutamast ja nimetas seda "mädaks"
40 kiri oli 1980. aastal neljakümne haritlase tehtud avalik pöördumine, milles protesteeriti nõukogude võimu aetud venestamispoliitika vastu. Selles kritiseeriti eestlaste osakaalu vähenemise, eesti keele kasutamise piiramise ja vene keele pealesurumise vastu.
Kirjale kirjutasid alla 40 inimest ja kuigi ükski ajakirjandusväljaanne seda ära ei trükkinud, levis see siiski kiirelt inimeselt inimesele. 40 kiri oli nõukogude okupatsiooni ajal üks olulisemaid vastuhakke nõukogude võimule.
Sellele kirjale kutsuti alla kirjutama suurt hulka haritlasi, kelles paljud keeldusid. Kirjale allkirju kogunud Sirje Kiinile jättis aga eriti ebameeldiva mulje vestlus Jaak Jõerüüdiga. Kiin pidas tollal päevikut ja eelmisel aastal avaldas Eesti Ekspress sellest mõned lõigud. Alljärgnevalt Sirje Kiini mälestused 1980. aastast.
Minu käikudest on jäänud veel kirjeldada kohtumine Jaak Jõerüüdiga, mu vana sõbra ja tuttavaga, kellest nüüd Kirjanike Liidu partorg on saanud. Me kõnelesime 2 tundi Kirj(anike) Maja ülakorrusel. See oli raske kõnelus ja minule kõige suurem pettumus. Seda on võimatu taastada, seal oli liiga palju emotsioone. Ta suhtus kirjasse kõigist kõige tagurlikumal moel, leidis, et selles on midagi „mäda“, et sellel on juures mingi kahtlane dissidentlik hõng (mul olid kõrvus teiste inimeste hinnangud „iga aus eestlane mõtleb nii“). Ta püüdis mulle selgeks teha, et ma ei mõtle ise nii, et need on võõrad sõnad, mida ma räägin, kui ma seda kirja kaitsen jne. Ta küsis, et kas ma isiklikult tõesti enam teisiti edasi ei saa elada, et kas see tõesti isiklikult mind nii puudutab...
See oli mulle kohutavalt solvav – jaa, jaa, mind puudutab see isiklikult, kui mu rahvas ei saa emakeeles leibagi osta, kui Tallinnas valitseb terror, kui meid fašistideks sõimatakse ja tänavail pekstakse, kui ma ei saa oma kirjandusest väitekirja eesti keeles kaitsta jne. jne.
Ta ütles, et tema arvates pole see kõik vaimne, ka see kirja kirjutamine pole vaimne tegu, et see on vale vahend, et tuleb kunsti ja vaimsuse kaudu, et need on meie vahendid. Ütlesin, et praegu pole aeg vaimsust taga nõuda, kui on tegemist elementaarsete inimõigustega.
Me rääkisime eri keeli ja ei jõudnud kuhugi. Ta küsis, kas ma tõesti olen valmis ka repressioonideks, mis võivad sellele kirjale järgneda. Vastasin jaa.
Lahkusime vaikides. Elan seda pettumust üle siiamaale. Ma teadsin, et ta ei kirjuta alla, aga et ta räägib minuga selliseid sõnu ja on endast tõrjunud tõe juba nõnda kaugele, et ta on juba nii ettevaatlik ja alalhoidlik, ma ei teadnud. Pole minu asi kedagi hukka mõista, igal on oma motiivid, aga sõnad, mida sinna juurde räägitakse, on erinevad ja väga iseloomulikud ja väga reetlikud.
Jõerüüt oli tollal kommunistliku partei liige. Kirjanike Liidu partorgina oli ta sisuliselt kompartei esindaja Kirjanike Liidus.
Kui Delfi Jõerüüdilt täna 40 kirja kohta kommentaari küsis, muutus rõõmsameelne presidendikandidaat järsku tõsiseks ja palus võimalust vastata meili teel. Tema kommentaar selle kohta oli järgmine.
"See oli siis minu suur viga, õigustada pole midagi. Loodan siiralt, et minu vabandus võetakse vastu. Usun ka, et õigus meeleparandusele võiks kuuluda inimeste põhiõiguste hulka. Olen alates 1986. aasta sügisest tänaseni töötanud teadlikult Eesti iseseisvuse taastamise ja kindlustamise nimel."
