Presidendikandidaat Jaak Jõerüüt osales aastakümnete eest komparteilasena 40 kirjale alla kirjutanud tõlkija karistamises
Praegu Eesti presidendiks kandideeriv Jaak Jõerüüt keeldus 1980. aastal venestamispoliitika vastu protestivale 40 kirjale alla kirjutamast ja osales hiljem alla kirjutanud tõlkija Ita Saksa karistamises.
Delfi kirjutas eile, et Jõerüüt rääkis tema allkirja saada soovinud Sirje Kiinile, et selles on midagi „mäda“. Jõerüüt mitte ainult ei keeldunud kirjale alla kirjutamast, vaid teeskles hiljem, et pole seda lugenud ja osales hilisemas karistusaktsioonis Saksa vastu.
Andres Tarandi päevaraamat "Kiri ei põle ära" kirjeldab Jõerüüdi salgamist järgnevalt. "Ita Saks käis käsu peale jutlemas värske parteisekretäri Jaak Jõerüüdiga, millest midagi oodata ei saagi. Inimlikul pinnal tuli tõdeda kurvastavaks Jõerüüdi funktsionäärlik salgamine, et tema kirja lugenud pole ja teab ainult kõlakate järgi. Ometi oli juba Italegi teada Jõerüüdi vestlus Sirje Ruutsooga, mis järgnes nimelt kirja lugemisele." Ruutsoo oli Sirje Kiini tollane perekonnanimi.
Ita Saks oli juunikommunist, kes tegutses peamiselt tõlkijana. Ta oli üks kuues kompartei liikmest, kes kirjutas 40 kirjale alla. Kuna tema oli ka Kirjanike Liidu liige, siis jäi tema karistamise ülesanne Kirjanike Liidu parteialgorganisatsiooni ülesandeks, mille partorgiks oli Jõerüüt.
25. veebruaril 1981 toimus Kirjanike Liidu kompartei rakukese koosolek. Jõerüüt luges koosolekul ette büroo ettepaneku karistada Saksa "partei liikmele sobimatu isepäise tegutsemise ja poliitilise lühinägelikkuse eest valju noomitusega".
Seejärel võttis sõna juunikommunist Nigol Andresen, kes küsis, kas büroo ise pidas vajalikuks Saksa karistamist või tuli vihje ülaltpoolt. Jõerüüdi vastusest on kirja pandud kaks versiooni. Ametlikus protokollis ütles Jõerüüt: "Meie parteiorganisatsioon ja parteibüroo vastutavad ise oma tegevuse eest".
Tegelikult oli muidugi käsk karistamiseks tulnud kõrgemalt. Kiini, Ruutsoo ja Tarandi raamatu kohaselt käis Saksa karistamist ettevalmistamas Rein Ristlaan isiklikult. Ristlaan oli tollal EKP Keskkomitee ideoloogiasekretär. Selles ametis vastutas ta kommunistliku õpetuse elluviimise ja kõrvalekaldujate karistamise eest kogu Eestis.
Büroo, milles oli ülal juttu, oli Kirjanike Liidu parteirakukese juhtorgan, mille liikmeks oli ka Jõerüüt. Vali noomitus, mida büroo nõudis, oli pigem kergemat sorti karistus, mis oleks võinud piirata kompartei liikme ligipääsu hüvedele, mis komparteilastele olid muidu lubatud.
Järgneval arutelul tehti aga ettepanek Saksa karistada leebemalt kui büroo soovis ja hääletusel määratigi tema karistuseks noomitus.
Nii leebe karistus aga ei meeldinud linnaosa kompartei organisatsioonile, kust tuli Kirjanike Liidu rakukesele käsk karistust karmistada. Jõerüüdi ülesandeks oli ette kanda ülalt tulnud käsk karistust karmistada. Rohkem ta ise sõna ei võtnud. Kirjanike Liidu kommunistid otsustasid jätta Saksa karistuse muutmata.
Jõerüüdi kommentaari tema tollasele tegevusele ei õnnestunud täna saada.
Praegu USAs elav Kiin arvab, et järgmiseks Eesti presidendiks võiks otsida kellegi teise kui Jõerüüt. "Arvan, et Eesti väärib sellist presidenti, kelle väärtusmaailma ning põhimõttekindlust saame täielikult usaldada Eesti riigi kaitse juhtimisel ka siis, kui kerged ajad muutuvad raskeks ja vastupidi, ja kelle minevikutaaga üle muretsemisele poleks vajadust raisata ei aega ega energiat."
1981. aasta 22. mai Kirjanike Liidu parteibüroo koosolekul arutati ka Jõerüüdi iseloomustus-soovitust, et ta saaks sõita spets. turismigrupi koosseisus Taisse ja Singapuri. Kaasparteilased kinnitasid iseloomustus-soovituse, andes tolle aja kontekstis haruldaseks välisreisiks oma heakskiidu.
