Lugeja: tulevikus ei saagi keegi teada, kuidas ühe või teise otsuseni jõuti
Töötasin kunagi ammu pangas, Hansapangas. Kas teate, kuidas tehakse pangas krediidiotsuseid? Ma räägin Teile ja räägin ka seda, miks on dokumendid olulised ja võiksid seda olla ka tulevikus.
Iga laenutaotleja võetakse pulkadeks lahti - milline on tema sissetulek, kellega ta koos elab, kuidas ta oma raha kulutab, milleks ta laenu soovib saada, kas tal oma raha ka on, kas ta tegelikult ka seda raha just küsitud viisil kulutab jne jne.
Kogu see info vormistatakse laenumemoks, millele lisatakse erinevatest andmebaasidest ja lisaks juurde tellitud ülevaadetest infomaterjalid. Memosse kirjutab laenuhaldur ka oma mõtted ja ettepaneku, kas ta soovitab Teile laenu anda. Kõik need materjalid esitatakse laenukomitee liikmetele, et viimased võtaksid vastu otsuse, kas anda Teile laenu või mitte ja kui anda, siis millistel tingimustel. Seejärel sõlmitakse Teiega loodetavasti laenuleping ning kõik eelpool loetletud dokumendid arhiveeritakse kenasti Teie nimelises kaustas. Kui kauaks? Väga kauaks. No ütleme siis nii, et Teie lapsed tahavad ju ka kunagi panka minna ja laenu küsida.
Miks nad seda nii teevad ja neid dokumente nii kaua säilitavad? Seal on ennekõike kaks põhjust. Esiteks annab see võimaluse vigadest õppida ja probleemide korral taastada algne olukord ehk, et miks üldse laen väljastati ja mida tuleks teine kord teisiti teha. Teiseks annab see võimaluse laenuhaldurit kontrollida. Kui kellelgi tekib halduri suhtes kahtlusi, siis on võimalik tema poolt väljastatud laenud ja dokumendid üle vaadata ning sealt vigu leida või muid olulisi järeldusi teha. Ma tean, mind kunagi kontrolliti nii - midagi ei leitud, kuulsin sellest palju hiljem.
Riigikogu võttis vastu Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise seaduse, mis muuhulgas ütleb järgmist: "Dokumentidena ei käsitata dokumentide kavandeid ja nende koostamiseks kasutatavaid abimaterjale ning aruteludeks ja konsulteerimiseks koostatud materjale. Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud materjale ei registreerita dokumendiregistris, neid ei säilitata ning need on mõeldud asutusesiseseks kasutamiseks."
Ühes lühikeses artiklis on väga raske kogu temaatikat lühidalt kokku võtta, kuid ma siiski püüan olulisima edasi anda. Nimelt toimub riigis seaduste jm määruste ning otsuste vastuvõtmine mõneti sarnaselt laenuotsuste tegemisele. Erinevuseks on kindlasti see, et ettevalmistusprotsess on palju pikem, ettevalmistajaid ja erinevaid osapooli oluliselt rohkem, kuid lõpuks jõuab otsustamisjärg siiski riigikogu komisjonide kätte ning sealt edasi riigikogu istungile.
Eelpool viidatud seaduse muudatusega otsustati aga seda, et sisuliselt ükski alusdokument, mille alusel otsus tehti, ei olegi dokument ja need ei kuulu säilitamisele. Samuti ei toimu enam komisjonide töö salvestamist ning ainuke dokument, mis säilub on koosoleku protokoll.
Kui me nüüd isegi sooviks mingil hetkel tagasi vaadata ja küsida, miks nii läks või millisele infole tuginedes me selle otsuse tegime, siis ei ole see enam võimalik - ainuke paber, mis säilitatud saab, on koosoleku protokoll, aga kuidas selle tulemuseni jõuti, seda ei pruugi me sealt välja lugeda.
