Lugeja: välismaal korraldatud üritusel on uks suletud, ähvardatud ürituse külalised välja visata ja nõutud tagatiseks krediitkaarti
Mina olen üks nendest, kellele on väljastatud riigi krediitkaart. Jep, seesama ametnik, keda siin üks on nimetatud riigi raha varastajaks - aitäh! Krediitkaart on väljastatud lähtuvalt tööülesannetest, mis nõuab välislähetusi ning ürituste korraldamist välisriikides.
Mitte alati ei ole võimalik maailmas maksta ülekandega. Mitte alati pole võimalik kulusid maksta ette, kuna ühest küljest liiguvad maksed osadesse riikidesse (ja mitte vaid eksootilistesse riikidesse, vaid ka Venemaale muuseas) väga pika ajalise vahega. Teisest küljest pole alati kohapeal tekkivad kulud sajaprotsendiliselt kindlad. Kas te arvate, et maailmas usaldatakse Eesti riigiametniku sõna, või isegi riigiasutuse garantiikirja, et kulud saavad makstud tagantjärgi? Ei, kaugel sellest. Vaadatakse kirja ja küsitakse, et kas printisid ise koduprinteris selle välja, ilusad logod ja puha. Oleme olnud olukorras, kus välismaal korraldatava ürituse puhul, mille osas on olnud eelnev kokkulepe kulude hüvitamiseks, on uks sulgetud ja nõutud tagatiseks krediitkaarti, vastasel juhul on ähvardatud ürituse külalised välja visata. Kusjuures, mitte alati pole isegi vaja kaardiga maksta, piisab selle olemasolekust, ehk et sellega on tagatud see, et kulu saab hiljem tasutud. Olen olnud olukorras, kus olen taganud riigi poolt korraldatud ürituse isikliku kaardiga, ning ülekande viibimise tõttu on kogu ürituse kulu maha võetud minu isiklikult kaardilt. Mõneti üllatuslikult ei ole riigiametnikel üldiselt tuhandeid eurosid vaba raha, millest katta tööürituse kulud ja elada hiljem partneriga vaieldes ja raha tagasimaksmist nõudes, milleks kulub kuid. Olen olnud ka olukorras, kus välismaal korraldatava ürituse partner on jätnud oma ülesanded täitmata ning osutub vajalikuks täiendavate kulutuste tegemine, et üritus siiski ellu viia. Olete proovinud leida järgmiseks päevaks ürituse toitlustustuse pakkujat välismaal, selgitades ettevõttele, kellel pole Eestist vähimatki aimu, et jah, te kindlasti maksate toitlustuse kulu peale ürituse toimumist, andmata konkreetset tagatist krediitkaardi näol? Mina olen. Teile naerdakse näkku.
Krediitkaardi kulude maksmine toimub täpselt samade reeglite järgi nagu normaalne kulu tegemine - st selle juurde lisatakse kõik tšekid, maksedokumendid, nimekirjad jms, mis on nõutud. Erisus ongi lihtsalt selles, et krediitkaardiga on maailmas võimalik maksta võrratult lihtsamalt, kuna jääb ära läbirääkimised ja vaidlused, kas aktsepteeritakse meie poolt pakutavaid maksekanaleid ning hilisem ülekandest tulenev viivis, mille tõttu võib tekkida pidev vajadus koostööpartneri rahustamine, et raha saabub nende arvele. Ahjaa, ja et riigiametnikud teevad emotsioonioste? Ürituse eelarves sisalduvad kulud on meie asutuses kooskõlastatud kirjalikult kolme inimesega (vahetu juht, osakonnajuht, juhatus).
Praeguseks on kaart suletud. Leidsime, et antud olukorras ei ole mõtet. Teeme oma tegevusi ikkagi. Otsime erinevaid teid, kuidas ülesanded saab täita. Töökoormus on kasvanud ilmselgelt, varem lihtsate asjade tegemine on keerulisem. See võtab aega. Sedasama vihatud ametnike aega. Mitte liiga palju, ütlen ausalt - oleme seda teinud varemgi, enne, kui meile kaart väljastati. Nüüd oleme lihtsalt tagasi nelja-aasta taguses ajas. Mis selle mõte on - ma ei tea. Kas on midagi muutunud paremaks? Ma pole kindel - räägime ju ametnike efektiivsuse tõstmisest, riigi kokkutõmbamisest, kuid samas tehakse meie elu keerulisemaks. Asi, mis on maailmas normaalne, on Eestis kajastatud vargusena. Elame üle muidugi, riigisektoris õpid palju üle elama, lihtsalt natuke nukker on seda transvaali vaadates ja ennast vargana tundes.
