Miks nad tapavad? Sest see loeb!
Mitte keegi ei ennustanud sotsialistide võitu enne Madridi plahvatusi. Võimatu on eitada otsest seost, mis oli terrori ja hääletustulemuse vahel. Eelmine valitsus oli eiranud patsifistlikke ja kapitulantlikke meeleolusid oma riigis ning kompromissitult liitunud USA juhitava terrorismivastase sõjaga. Patsifistlikud meeleolud valijate hulgas ei toonud aga kaasa valitseva partei massilist ebapopulaarsust. Hispaania uue peaministri lubadus valimisvõidu puhul väed Iraagist välja tuua oli ammu teada, see ei veennud rahvast veel toetama tema parteid. Alles sajad tapetud kolm päeva enne valimisi pani hispaanlased valget lippu lehvitama ja rahustuspoliitikat toetama. Järeldus on lihtne: seni kuni on kapitulatsioonipoliitikuid, on mõtet ka terroril.
Sama küüniline kui on terroristide käitumine, valides välja USA kõige haavatama liitlase Euroopas, sama küüniline on ka Euroopa poliitikute võidujooks hispaania hukkunute pealt poliitilist profiiti lõigata. Prantsuse ja Saksa liidrid suutsid vaevalt varjata oma rõõmu selle üle, et Hispaanias kukkus võimult parempoolne valitsus, kes oli kangekaelselt seisnud vastu Saksa-Prantsuse võimu suurenemisele Euroopa Liidu Põhiseaduse läbi. Lahkuv Hispaania valitsus oli koos Poolaga peamine takistus EL-i muutmisel kahe tuumik-Euroopa riigi ühisimpeeriumiks. Hispaania uus peaminister ongi juba teatanud, et ei kavatse teha edasisi takistusi EL põhiseaduse vastu võtmisele, pannes Poola sellega paratamatult isolatsiooni.
Ka välispoliitiliselt on Hispaania kannapööre tõeline kingitus Prantsuse-Saksa ambitsioonidele rivaalitseda mitme-pooluselise maailmakorra jutu varjus USA-ga. Prantslased ongi juba tervitanud Hispaania tagasipöördumist tuumik-Euroopasse.
Kuid ka EL institutsioonid võtavad viimast Hispaania tragöödiast. Komisjoni president Romano Prodi on teinud ettepaneku koondada veelgi rohkem võimu EL institutsioonidele, et luua üle-euroopaline terrorismivastane struktuur ning võtta veelgi rohkem korrakaitse funktsioone rahvusriikidelt Brüsseli pädevusse. Raske on ette kujutada, milline reaalne efekt peale järjekordse portsu võimu kaaperdamise on terrorismivastase võitluse andmisel organisatsiooni kätte, mis on läbi imbunud korruptiivsusest, ebaefektiivsusest, ebademokraatlikkusest, läbipaistmatusest ja mille lahendus igale kerkivale probleemile on „andke meile rohkem võimu“.
Ka Eestis on mõningaid väsimatuid valge lipu lehvitajaid, kes sooviks, et me iga hinna eest maailma asjadest eemale tõmbuks ja võõrad sõjad võõrastele jätaks. Mõistetavalt ei saa sotsialistid aru, et tasuta asju ei ole ja kui me soovime oma julgeolekut garanteerima maailma võimsamat demokraatiat, siis peame omalt poolt midagi pakkuma. Selles rollis on oluliselt usaldusväärsem riik, kelle vastus oma kodanike massimõrvamisele oli asuda jõuga likvideerima terrorismi kasvulavasid, mitte saba jalgevahele tõmbamine, uue ametkonna loomine Brüsselis ja arutelu algatamine ÜRO-s.
New Yorgi terrorirünnak oli aastatepikkuse rahustamis- ja kokkuleppe poliitika tulemus, mis võimaldas islami fundamentalistidel luua baasid agressiooniks valge maailma vastu. Madridi rünnak oli küll hirmus, kuid saab kahvatuma järgmiste rünnakute kõrval, kui terroristidele ei astuta vastu vaid antakse aega hankida endale veelgi parem arsenal. Sest mitte kuhugi ei ole kadunud fundamentalistide kaks eesmärki: muuta kogu maailm islamiuskseks ja hankida selle saavutamiseks massihävitusrelvad. Loodetavasti ei muutu rahustuspoliitika propageerimine meie sotsidel sedavõrd oluliseks, et võiks karta terroristide appi tõttamist nende valimiskampaaniale.
