Brexiti pooldajad on lõhki, argumendid kukuvad kokku, leiutatakse aluseta lugusid väikestest kondoomidest
Mis on praegu meeleolud teie valimisringkonna, Yorkshire’, tänavatel? Kas emb-kumb EL-i liikmesuse üle korraldatava referendumi kampaania pool võib juba täna olla kindel, et võidab 23. juunil?
Kindel pole veel miski, kuigi enamus arvamusküsitlustest näitab EL-i jäämisele edumaad. Aga see edu pole selline, mis annaks turvatunde. Need, kes soovivad lahkumist proovivad kindlasti viimasel nädalal korraldada mingisuguse dramaatilise sündmuse: näiteks mingi raport mittesoosiva statistikaga mille nad leiutavad avaliku arvamuse mõjutamiseks. Tulemus on haavatav ka hääletamisest osavõtjate poolt. Need, kes soovivad lahkuda on motiveeritumad referendumil osalema kui need, kes soovivad jääda. See võib ka tasakaalu mõjutada.
Aga praegu on veel mitu nädalat aega ja poliitikud olid äsja veel hõivatud kohalike valimistega. Nagu teate valiti äsja kohalikke volikogusid, Šoti ja Walesi parlamente ning Londoni linnapead ja seega kampaania alles algab.
Te olete kindlalt EL-i jäämise pooldajate seas. Kui peate inimestele selgitama, miks see parem on, siis mis on teie peamised argumendid?
Ma toon välja kolm põhjust. Esimene on printsipiaalne, teine pragmaatiline ja kolmas isekas.
Printsipiaalne põhjus on selles, et EL on meie tehtud hea asi. Kui vaatate Euroopa ajalugu, siis pea iga põlvkond sõdis üksteisega alates Rooma impeeriumi langemisest kuni 1945. aastani. Peame leidma parema viisi asjade korraldamiseks.
Pragmaatiline põhjus peitub selles, et kas meile meeldib või mitte, oleme grupp ülimalt vastastikku sõltuvaid riike. On palju asju nii majanduses kui ka näiteks keskkonnavallas, mida ei saa üksinda lahendada vaid on vaja naabritega koostööd teha. EL on struktuur, mis seda lubab teha.
Isekas põhjus on see, et Suurbritannia on kaubandusele keskenduv riik. Ja pea pool, mille toodame, müüme EL-i. Sellest sõltub kolm-neli miljonit töökohta ja ligipääs ühisturule on meie jaoks eluliselt tähtis. Samuti on tähtis koht laua taga, kus ühisturu ühised reeglid läbi räägitakse.
Kui te seletate sedasi EL-i tähtsust tavalistele inimestele, siis kas nad saavad sellest aru?
Huvitav on see, et mõned neist kolmest põhjusest töötavad ühtede peal ja teised teiste peal. Mõne jaoks on printsipiaalne põhjus väga oluline, eriti nende jaoks, kes mäletavad II maailmasõda. Isekas põhjus läheb korda näiteks neile, kelle töökoht võib olla ohus, kui lahkume EL-ist. Ehk vähem pensionäride seas või ekspordiga mittetegelevate töötajate seas. Erinevad argumendid lähevad eri inimestele korda.
EL-ist lahkumise toetajad pakuvad väga lihtsaid lahendusi – nende sõnul ei jää elu seisma ja Suurbritannia hakkab EL-ist väljaspool näiteks veel rohkem kauplema jne. Kui efektiivsed on nende sõnumid?
See ongi üks suuremaid väljakutseid, sest neil on tihti väga lihtsad, üherealised lahendused stiilis „Lahkume ja saame kontrolli enda kätte“ või „Saame iseenda peremeheks ja ei pea enam kellegagi läbi rääkima“. Vastus neile nõuab alati seletamist, mis võtab kauem aega ja see on üks väljakutseid EL-i jäämise pooldajatele.
Pooled ütlevad, et jääme ikka EL-ile lähedaseks ja räägime omale läbi õiguse pääseda ühisturule. Nagu kõik ütleksid, et probleemi pole, kui oleme just uksi paugutades välja jalutanud (naerab)! Aga kui läheks nagu and soovivad, siis oleksime nagu Norra, kes peab kõik EL-i reeglid aktsepteerima, kuid endal pole mingit sõna- ega hääleõigust. See pole väga hea ei suveräänsuse ega demokraatia mõttes. Ja see oleks võimalik vaid siis, kui eeldada, et taoline kokkulepe saadakse.
Teine pool lahkumise pooldajatest saab aru, et see pole väga atraktiivne pakkumine ja ütleb, et unustage see Euroopa. Me lähme globaalseks! Hakkame kasu saama Hiina ja Brasiilia kasvavatest majandustest. Aga ka sel nägemusel on probleemid – need võivad olla kasvavad turud, kuid nad on ikka palju väiksemad kui Euroopa omad. Me müüme rohkem Hollandisse kui tervesse Rahvaste Ühendusse, müüme rohkem Iirimaale kui Hiinasse.
Aga teiseks, kui peab hakkama läbi rääkima uute kaubanduslepete üle kogu maailmaga, siis peaks püüdma saada paremad tingimused, kui praegu on olemas EL-i kaudu, et kaotatu tagasi teha. Kui oled lahkunud, oled väljaspool ühist tollitariifide süsteemi, kõik tooted läheksid tollide alla ja kaotataks turuosa. Näiteks enamus Suurbritannias toodetavaid autosid läheb Euroopasse ja seega kaotataks seal turuosa. See tähendab, et peab saavutama ülejäänud maailmaga veel paremad lepped, et kaotatu tasa teha.
Kõigepealt tuleks läbi rääkida uued lepped, mis asendaksid neid, mis on meil täna EL-i kaudu. Me teeme aga kaubandusleppeid EL-i tasandil selge põhjusega: sedasi on meil palju suurem kaal läbirääkimistel ja me saame parema tulemuse. Kui aga nüüd tuleks Suurbritannia üksinda ja küsiks, et palun, kas saame sama diili, siis pole see üldse mitte sama lihtne. Aga me vajaks mitte sama vaid paremat kokkulepet.
Seega, kui minna tegelikesse detailidesse, kukuvad lahkumise pooldajate argumendid kokku.
Olete väga aktiivne EL-ist lahkuda soovijate jutu ümberlükkamises nii Suurbritannia Euroopa Liikumise liikmena kui ka ise sotsiaalmeedias. Millised on olnud kõige väljapaistvamad valejutud, mida olete näinud?
Kõige imelikum? Need on ikka need jutud, kuidas Euroopa Komisjon on peale surunud selle või tolle asja. Vana nali on jutt banaanikõveruse reeglitest. Uuem oli aga selline – täiesti aluseta muidugi -, et Komisjon pani ette standardiseerida kondoomide suurused üle terve EL-i, aga nende pakutud mõõdud olid mõistagi liiga väikesed brittide varustuse jaoks. Selle üle sai kõvasti naerda muidugi. Aga probleem on selles, et mõned inimesed usuvad seda ning selle eesmärk ongi jätta EL-ist mulje kui rumalast või isegi ohtlikust nähtusest.
Kas te usute, et EL-i jäämise pooldajad suudavad inimesteni jõuda sama efektiivselt kui vastased? Pean silmas, et Briti meediast suur osa on ju varjamatult nn Brexiti toetajad.
Briti kirjutav meedia on traditsiooniliselt olnud väga euroskeptiline. Kui mõõta, siis tegelikult on rohkem kui kaks kolmandikku sellest vaid kolme omaniku käes, kel on selge Euroopa-vastane agenda.
BBC-s on parem tasakaal. Kuid neil on nüüd range 50-50 reegel. Iga kord, kui keegi seletab EL-i reaalsust, siis peavad nad teise poole aega andma kellelegi, kes väidab, et see ei ole tõsi. Kujutage ette, kui meil oleks referendum, kus on vaja otsustada, kas maakera on lame või siiski ümar. Ja siis kehtiks reegel, et pool ajast tuleb eraldada inimestele, kes räägivad, et maa on lame. See oleks täitsa hullumeelne. Seega on see suur väljakutse.
Aga poliitiliselt on pilt järgmine: tööerakond ja pool valitsevatest konservatiividest, liberaaldemokraadid, rohelised, Šoti ja Walesi rahvusparteid – kõik teevad kampaaniat EL-i jäämise poolt.
Mittepoliitiliselt on tekkimas igasuguseid gruppe praegu. Näiteks Briti ülikoolide assotsiatsioon, kes seletavad aktiivselt, et Suurbritannia lahkumine EL-ist oleks ülikoolidele katastroof. Lisaks sellised grupid nagu Teadlased Euroopa Poolt ja Tudengid Euroopa poolt, tekkimas on igasuguseid gruppe, kes räägivad, miks neile on EL-i jäämine oluline. Ma arvan, et ka see saab olema üks oluline osa inimesteni jõudmisest.
