Kristi Ockba vihakõnest: me kannatame ja kannatame ja kui keegi plahvatab, siis täiesti valesse suunda
Kristi Ockba MTÜ-st Mondo rääkis täna ETV saates "Vabariigi kodanikud", et vihakõne tagajärgede asemel tuleks tegeleda probleemidega, sest Eesti ühiskond on üsna passiivne, nii et see, et eestlased on vakka, ei tähenda, et Eesti inimestel on kõik hästi.
Riigikogu liige Andres Anvelt viitas, et poliitilisel tasandil räägitakse vaenu õhutamisest kõneleva seaduse muutmisest nii, et vaenukõne on see, kui tekib reaalne oht avalikule korrale ehk see toob kaasa mingisugused teod või kutsutakse üles mingit gruppi eemale tõukama või suisa vägivallale. "Eesmärk on päästa inimesi, kes tunnevad end mingil hetkel kaitsetuna," sõnas Anvelt.
Vandeadvokaat Karmen Turk sõnas, et seadusel peab olema ennetav mõju ja vaenukõne kriminaliseerimine on teretulnud, aga seaduse sisu peab tema hinnangul olema väga selge. Turk rõhutas ka, et probleem on see, et seaduses on kirjutatud isiku vastu suunatud vihakõnest, mis tema sõnul on aga solvang ja laim, mida ei peaks aga kriminaliseerima.
Politsei- ja piirivalveameti ennetuse ja süüteomenetluse büroo juhtivkriminaalametnik Kristi Mäe märkis, et vaenuõhutamine on jõudnud sotsiaalmeedia ja IT-vahendite laiema kasutamise tõttu laiemale areenile ja selle tõttu on juhtumite arv suurenenud. Vihakõne praeguse paragrahviga on Mäe sõnul mõned raskused: reaalse ohu ja üleskutse tõestamine.
Lisaks reaalset ohtu kaasa toovatele juhtumitele on ka säärased juhtumid, kus reaalset ohtu elule ja tervisele pole, aga teo ebaõiglus on väga suur. "Sellisel juhul võtab politsei postitajaga ühendust, võib-olla palub postituse maha võtta, uurib tausta," selgitas Mäe, kelle sõnul kolmas kategooria on solvamised ja laimamised, mille puhul inimene saab pöörduda kohtusse tsiviilhagiga oma õiguste kaitseks.
"Viimasel ajal on tendents, et tegu on sotsiaalmeedia vahendusel levitatava üleskutsega vihkamisele või vaenule mingi konkreetse rahvuse või ühiskonnagrupi suhtes," lisas Mäe.
Emotsionaalne purse versus vaenu õhutamine
Põhja ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Saskia Kask rõhutas, et vihakuritegu võib olla ka muu tegu, mis on toime pandud vihkamise motiivil, näiteks süütamine, ja iga teo eest on paika pandud vahemik, mille piires prokurör saab süü suurust ja karistust hinnata. Õigusselguse huvides võiks tema sõnul tõesti karistusseadustikku raskendava asjaolu sekka rassivaenu õhutamise või sarnase motiivi kirja panna.
Kask lisas, et politseinikega on maha istutud ja arutatud, kuidas sisustada reaalse ohu mõistet ning seda, kust algab vaenu õhutamine ja lõpeb emotsionaalne purse. "Selle peab kohtupraktika paika panema, ootame kohtupraktika enne ära, kui seadust muutma hakkame," soovitas Kask.
Eesti inimõiguste keskuse juht Kari Käsper rõhutas, et esmalt on vaja aru saada, et vaenu õhutamine ei ole inimõigus. Kust algab vaenu õhutamine, seal lõpeb sõnababadus. "Mina olen number üks inimene, kes võitleb sõnavabaduse eest. Kui näen, et sõnavabadus on ohus, siis tuleb seda kaitsta ükskõik, mis hinnaga" sõnas Käsper," aga selle vabaduse kuritarvitamine teiste inimeste inimõiguste vastu pole kellegi õigus."
Tegeleda tuleb ka probleemidega, vaenuõhutamise põhjustega
Käsper märkis ka, et oskame rääkida seadusest, aga peaksime rääkima ka sellest, mis toimub ühiskonnas laiemalt. "Vaenuõhutamist peaksime hukka mõistma. Kui oleks ideaalne ühiskond, kus 99 protsenti inimestest mõistaks vaenuõhutamise kohe hukka, siis poleks mingeid seadusesätteid vaja, aga näha on, et teatud ühiskonnagruppide suhtes levivad hoiakud, mis seavad nad nii halba olukorda, et nad kaaluvad lahkumist või kui spetsialistidest rääkida, siis seda, kas siia tulla," lausus Käsper.
Kristi Ockba MTÜ Mondost kõneles, et Eesti ühiskond on suhteliselt passiivne. "Me kannatame ja kannatame ja kui keegi plahvatab, siis täiesti valesse suunda," lausus Ockba. "Tuleks tegeleda probleemidega, sest see, et inimesed on vakka, ei tähenda, et Eesti inimestel on kõik hästi," nentis ta.
Ockba sõnas ka, et teatud inimesed on manipuleerimises väga osavad. Paraku on kerge tekkima tunne, et ei tohi sekkuda, need ei ole meie probleemid, ja seda isegi siis, kui näeme, et midagi on valesti. "Kui keegi peksab naist või karjub lapse peale, siis väga harva on julgust olukorras, kus on vaja taunida. Kui keegi seda ei tee, siis jääb mulje, et see on aktsepteeritav," rõhutas Ockba.
