Uuring: Vene luureteenistused on omavahel sõjas olevad kildkonnad, mis annavad Putinile meelepärast ilustatud infot

Venemaa luureteenistused ei ole kaugeltki kõikvõimsad koletised, mis kontrollivad Kremlit, vaid sisemiselt lõhestatud ametkonnad, mida häirivad bürokraatlikud võimuvõitlused ja mis sageli toodavad halva kvaliteediga luureandmeid, mis ohustavad lõpuks Vladimir Putini enese huve, öeldakse Euroopa välissuhete nõukogu uuringus, mille on koostanud New Yorgi ülikooli professor, rahvusvahelise kuritegevuse ja Venemaa julgeolekuküsimuste ekspert Mark Galeotti.

Ulatuslikel intervjuudel endiste ja praeguste luureametnikega põhinev uuring „Putin’s hydra: Inside Russia’s intelligence services“ („Putini hüdra: sissevaade Venemaa luureteenistustesse“) seletab, kuidas luureteenistused tegelikkuses töötavad, ning selles väidetakse, et Euroopa arusaam neist on lünklik ning põhineb vananenud karikatuuridel.

Uuringus lõhutakse müüti, et need teenistused on Venemaa troonitagune jõud. Nad on Kremlile kindlalt allutatud ja Putin mängib neid teineteise vastu välja. Nad ei ole ühtne blokk, vaid omavahel kokkusobimatu grupp, mille solidaarsus kaob niipea, kui on võimalus raha teenida või süüdistamist vältida.

Sageli teenistused kopeerivad teineteise tööd ja astuvad veristesse võitlustesse, mitte ei jaga luureandmeid. Vajadus Kremlile meele järgi olla ja näidata kiiresti tulemusi viib kehva informatsiooni kogumise ja analüüsimiseni. Luurejuhid peavad fakte ümber kujundama ja ilustama presidendile sobivaks või riskivad töökoha kaotusega.

Territooriumi pärast võitlevad ja külma sõja aegses mõtteviisis „kui lääs kaotab, meie võidame“ kinni olevad Vene luureteenistused kasutavad välismaal äärmuslikke meetmeid – isegi salamõrvu. Nende tegevus läänes võib näida taktikaliselt efektiivne, kuid on strateegiliselt katastroofiline, sest maalib Venemaast pildi kui etteennustamatust ohust.

Euroopa valitsused võivad uuringu järgi piirata Vene luureteenistuste tegevust oma riikides, võttes omaks karmima lähenemise. See tähendab investeerimist mitte ainult vastuluuresse, vaid tegeldes ka riigivalitsemise nõrkade külgedega, mis annavad Kremli kampaaniateks võimaluse, sealhulgas kontrollides karmimalt musta raha allikaid.

„Venelased tegelevad massiivsete ja täitmatute luureandmete kogumise kampaaniatega, mida toidavad endiselt märkimisväärsed eelarved ja Kremli kultuur, mis näeb reetmist ja salajasi tagamõtteid isegi seal, kus neid ei ole,“ kommenteerib uuringu autor Galeotti. „Teenistustevahelised sõjad on puhkedes ja vaibudes möllanud alates 2004. aastast. Piiride hägustamine nende vahel õhutab pidevaid võimuvõitlusi mitte ainult tavaliste bürokraatlike autasude - vastutusala, rahastuse ja juhtkonnale ligipääsu üle, vaid ka ohvitseride ärivõimaluste ja mõnikord otsese ellujäämise üle. Putinil on selline luure- ja julgeolekukogukond, mida ta tahtis: mõjukas, metsik, mitmepealine ja kuulekas hüdra. Aga see on Putin ise ja tema unistus Venemaast kui suurvõimust, mis on selle halvasti juhitud elaja tõelised ohvrid. Teenistused kinnitavad tema oletusi ja mängivad tema fantaasiatele, selle asemel, et informeerida ja panna proovile tema maailmanägemist.“