SUUR ÜLEVAADE: Kellest võiks saada järgmine Prantsuse president?

Delfi tutvustab seitset kandidaati, kellest üks sammub tõenäoliselt 2017. aasta kevadiste presidendivalimiste järel Élysée paleesse.

François Hollande (snd 1954), praegune president

2012. aastal presidendiks valitud Hollande ise tahaks ilmselt riigipeana jätkata. Hollande´i populaarsus on praegu aga erakordselt madal: presidendi tegevuse kiidab viimastel andmetel heaks vaid 16% valijatest. Tema sotsialistliku partei vasakpoolne tiib protestib tänaval tema valitsuse tööreformi vastu. Hiljuti otsustas sotsialistlik partei, et presidendikandidaat leitakse sügisestel eelvalimistel, selle asemel et anda kandideerimisõigus ametisolevale presidendile automaatselt. Hollande´il on siiski alles mõjukad toetajad nagu senati sotsialistliku fraktsiooni juht Didier Guillaume. Rühm valitsusliikmeid kirjutas aprillis Hollande´i tagasivalimise toetuseks manifesti, mida opositsioonilised konservatiivid nimetasid Titanicu SOS-signaaliks. Praegu tundub, et Hollande´i vajumist ei peata enam ükski presidendi tehtud samm, ka hiljutine lubadus terroristidelt kodakondsus ära võtta tõi ainult kriitikat.

Alain Juppé (snd 1945), Bordeaux´ linnapea

Endise peaministri, välisministri ja konservatiivse Vabariiklaste partei ühe juhtfiguurina on Juppé igati loogiline presidendikandidaat ja plaanib kandideerida. Kuid tal on kapis omad luukered, eelkõige 2004. aastal saadud kriminaalkaristus Pariisi eelarvevahendite partei heaks kasutamise eest. Juppé sai tingimisi vanglakaristuse ja kümneaastase keelu kõrgema taseme riigijuhtimises osaleda. Valijad paistavad talle aga andestanud olevat. Juba 2006. aastal valiti ta Bordeaux´ linnapeaks, millisel ametikohal töötab tänaseni. Juppé teatas juba 2015. aastal, et plaanib presidendiks kandideerida. Aprilli lõpus tehtud YouGovi uuringu järgi on Juppést positiivsel arvamusel 29% valijaist, mis teeb temast riigi kõige populaarsema poliitiku. Väga tõenäoliselt võidab just tema konservatiivide novembrikuised eelvalimised. 1990.-tel valusaid majandusreforme läbiviinud poliitik lubas 10. mail vähendada riigi kulutusi, kaotada 35-tunnise töönädala ja kapitalimaksu.

Emmanuel Macron (snd 1977), majandusminister

Majandusminister Macron tundub hetkel kehastavat Hollande´i vastandit – ta on populaarne, noor, parteitu ja tema kapis ei paista esialgu olevat erilisi luukeresid. 17. aprillil algatas ta poliitilise liikumise „En marche“ („Edasi“), mis tundub kangesti presidendikampaania avalöögina. 8. mail osales majandusminister Orléansis rahvuskangelasele Jeanne d´Arcile pühendatud rahvaüritusel, kus tema kõnet kuulas 40 000 inimest. Kõnes saatis Macron tsentristliku sõnumi, rõhutades vajadust ühendada „kaks Prantsusmaad“ - lepitada turumajanduse suhtes entusiastlikud prantslased nendega, kes on reformide suhtes skeptilised. Aprilli lõpus tehtud YouGovi uuringu järgi on 25% valijaist Macronist positiivsel arvamusel. Kaht kandidaati kõrvutava küsitluse järgi jääks ta Juppéle selgelt alla, ent küsitlus toimus jaanuaris ning vahepeal on meediakajastus muutunud Macronile kõvasti soodsamaks.

Manuel Valls (snd 1962), peaminister

Sotsialistliku partei ridadest tundus Valls veel hiljuti kõige kaalukam pretendent presidendikohale. Tööreformi tõttu on aga langemas temagi populaarsus, ehkki see on ikkagi suurem kui presidendil. Viimatistel andmetel kiitis Vallsi kui peaministri tegevuse heaks 20% valijaist. Valls esindab sotsialistliku partei parempoolset, turumajandusele orienteeritud tiiba. Vastuolulise tööreformi käimalükkamise eest vastutavad mõlemad, aga Vallsile tundub viimasel ajal, et kogu kriitika langeb tema kaela, samal ajal kui Macron nopib kõik loorberid. Eelmisel nädalal läksid Valls ja Macron parlamendi infotunnis Macroni tulevasi ambitsioone ja tema loodud rahvaliikumist arutades avalikult raksu. „Ma soovin, et valitsuse liikmed oleksid täielikult oma tööle pühendunud, sest praegu käib poliitiline kriis ja õõnestatakse vabariigi enda aluseid,“ kurjustas Valls.

Marine Le Pen (snd 1968), europarlamendi liige

Kui Juppéd on nimetatud Sarkozy populaarsemaks versiooniks, siis Le Pen esindab parteid Rahvusrinne juhtides parempopulismi „inimnäolisemat“ külge. Seda vähemalt võrreldes partei asutanud isa Jean-Marie Le Peniga. Nende läbisaamine on vilets, isa ennustas hiljutises avalduses Marine´ile presidendivalimistel hävitavat kaotust. Le Pen kandideerib kindlasti ning rõhub kampaanias kindlasti eelkõige pagulaskriisile. Arvestades tema sõbralikku suhtumist Venemaa poliitikasse, oleks Le Peni võit Eesti välispoliitika kujundajatele selgelt kõige halvem võimalik variant. 2012. aasta valimistel sai ta 17,9% häältest – populaarsus, mille suurus mõjus tollal tõelise šokina. YouGovi viimase uuringu järgi on Le Penist positiivsel arvamusel 21% valijaist. Mõne küsitluse järgi võiks ta üks-ühele konkurentsis võita vähemalt Hollande´i, ehkki mitte teisi kandidaate.

Christine Lagarde (snd 1956), IMFi president

Eelmise aasta sügisel korraldas väljaanne La Parisienne küsitluse, millele vastanud pidasid võimalikest presidendikandidaatidest kõige asjalikumaks just Lagarde´i – tervelt 50% vastanutest arvas, et temast saaks hea president. Lagarde on varem olnud konservatiivide esindajana mitmes ministriametis, kõige pikemalt rahandusminister Nicolas Sarkozy valitsuses. Veebruaris antud intervjuus ütles Lagarde, et tema kandideerimiseks pole „ühtki šanssi“.

Nicolas Sarkozy (snd 1955), partei Vabariiklased esimees

Endine president naases 2014. aastal konservatiivse partei UMP liidrikohale, mullu võttis partei endale nimeks Vabariiklased. Tema partei pole temast kui presidendikandidaadist aga kuigi huvitatud. Sama lugu on valijatega, kellest YouGovi küsitluse järgi on Sarkozy suhtes positiivsel arvamusel 16%. Lisaks alustati veebruaris tema suhtes kriminaalmenetlust seoses väidetavalt illegaalse kampaaniarahastusega 2012. aastal. Märtsis tehtud küsitlus näitas, et kui valida tuleks Sarkozy ja Juppé vahel, eelistaks 64% prantslastest Juppéd.