Keset ööd oli äge valu seljas, mis valuvaigistitega alla ei läinud. Võtsin neid suisa kolm ning umbes 15 minuti pärast oksendasin need kõik välja. Mitte miski ei aidanud – ei istumine ega seismine. Läksin EMOsse. Seal oli vähe inimesi ootesaalis, pääsesin kohe jutule. Nad oleks võinud mind jätta sinna ootama mitmeks tunniks, kuid minu kergenduseks suunasid kohe edasi.

Kuna tabletid mind ei aidanud, pandi tilguti alla. Hiljem tehti erinevaid analüüse ja röntgen. Kõik toimus mõne tunni jooksul, kus sain rahulikult lamada ning mind koheldi väga mõistlikult. Käidi küsimas, et kuidas on enesetunne ja kas soovin äkki vett juua.

Kuna sain oma valule leevendust ja see pole enam tagasi tulnud, arvan, et meie meditsiinisüsteem on igati tasemel. Ei mõista kohe neid, kes ainult kritiseerivad, kui halb kõik meie riigis on – alates politseist, tuletõrjest kuni meedikuteni. Ka ise haiglas olles oli näha neid, kes ainult vigisesid ja nurisesid kõige üle, justkui see peakski tänapäeva Eestis nii olema. No kulla inimesed, tehke arstidega koostööd, ärge seiske neile vastu, las nad aitavad teid. Saate kiiremini terveks ja koju ning endal ka tuju rõõmsam.

Pole siis ka imestada, et kehva patsientide suhtumise tõttu mõtleb üha enam meditsiinitöötajaid Soome mineku peale. Seevastu soomlaste hulgas on Eesti meditsiinisüsteem hinnatud. Ise me ei oska hinnata, mis meil on.

Milleks nuriseme oma arstide üle. Arstiabi on meil tasuta või väga väikese külastustasu eest. Mõelge, mis on mujal maailmas – Ameerika Ühendriikides tuleks terviskindlustuse puudumisel maksta üüratuid summasid arstiabi eest. Ja kui on tõsisem terviserike, võib haiglaarve ulatuda paarisajatuhande dollarini. Kas meil on nii? Ei ole ju. Seega, olgem rahul sellega, mis teil on.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena