Tarmo Hints: vastus seoses härra Sutropi kõigi ühte patta panemisele
Tegelikult ajendas mind seda kirja kirjutama teatud asjad, mis mind häirisid seoses härra Urmas Sutropi ühele kirjatööle. Minus tekitas see teatud kurbust, sest tegelikult ei ole neist asjadest härra Sutropil aimu. Tal ei ole ka õigust selliseks sõnadeloopimiseks. Asi puudutab nimelt Urmas Sutropi arvamuslugu portaali Sputnik teemadel.
Loomulikult on palju asju, millega saab ja peabki nõustuma. Kuid palun härra Sutrop, ärge pange ühte patta usuinimesi, samuti neid, kes seisavad täisväärtusliku perekonna eest. Ka mina eelistaksin seda, et Eesti seisaks ennekõike ikkagi oma rahva eest, mitte selle eest, mis mujalt tuleb, olgu selleks siis Ida või Lääs.
Kristlasena on minu põhimõtteline hoiak see, et seista just selliste asjade eest. Nimetada seda mingiks Sputniku käsikirjaks on mõttetu. Kristlikud kogukonnad on ammu seisnud selle eest, et abielu oleks mehe ja naise vaheline asi. Ütleme otse välja, kristlikud kogudused seisavad hoopis muude asjade peal, kui seda on ühe või teise riigi propaganda.
Kristlasena toetume ennekõike Piiblile, mitte propagandale. Ja sellega seoses on meil ka teatud põhimõttelised hoiakud, mis puudutavad nii usku, perekonda ja lapsi. Ei saa salata, kristlikud kogukonnad ei ole just kõige suuremad president Obama pooldajad. Põhjus selleks on väga lihtne: Ameerika president Barack Obama ei ole presidendina just kõige paremini saanud hakkama teatud asjadega.
On tulnud rida vastuolulisi seadusi, mis on praeguseks Ameerika täiesti lõhki kiskunud. 11 osariigi mäss Obama administratsiooni vastu seoses nn "Bathroom Law"-ga on selle kujukaks näiteks. Ei tee ma ka saladust sellest, et kristlikud kogukonnad, ka Ameerikas, ootavad juba, millal vahetub Valge Maja peremees. Tuletaks siia meelde, et Ameerika president ei tähenda veel kogu Ameerikat. Nii nagu Eesti president ei tähenda veel automaatselt kogu Eestit.
Edasi on üks asi, mis mind ennast vägagi kurvaks tegi selles teemas. Mis selles on nii imelikku, kui räägitakse oma tee leidmisest. Kas me ei ole mitte vaba rahvas vabal maal? Kas meie iseseisvus ja iseolemine tähendab moonakaks olemist? Kas see, et me oleme teeninud nii Ida kui Läänt on teinud seda, et me ilma teisi teenimata ei oska ise mitte midagi teha?
Tuletan siis Sutropile meelde aastat 1991, kui räägiti, et nüüd oleme vaba rahvas, vabal maal ja otsustame ise siin maalapil, mida me teeme. Millal me viimati ise siin otsustasime midagi? Ma võin selle aastanumbri ära öelda. Viimane aasta oli 1997, kui tuli majanduskriis. Pärast seda oleme tagasi läinud moonakaks ja teenriks. Ja vahet ei ole tõesti, missugune see isand siis on.
Kas tema ideed tulevad idast või läänest: meie endi otsustusõigus on jäänud siiski kahjuks liiga väikeseks. Selles osas oleks igatahes vaja rohkem oma sõna maksma panna, mitte mõelda ainult selle peale, mis mujalt pakutakse. Ja siis suu ammuli seda vastu võtta.
Ühest asjast peab siiski aru saama. Eestil ei ole mitte kunagi läinud minevikus nii hästi, kui seda on praegu. Kuid kas seda peab tegema oma rahva ja 100 000 uusväliseestlase hinnaga on iseküsimus.
Lõpetuseks lisan siia juurde, millest kogu teema algas. Ehk siis "Sputniku" asi. Mina isiklikult ei ole sellel saidil käinud, sest milleks ma peaksin ennast toitma Eestile vaenuliku propagandaveskiga. Küll võib aga ennustada neile piisavalt lühikest eluiga. Eks tema tee ole sama, mis mujalgi Euroopas - peatne hingusele minek.
