Lugejad: et perearst kuidagimoodi toime tuleks, peaks tal olema umbes 1500 kindlustatut, maakohtades aga sellist numbrit kokku ei saa
"Tegelikult on ikka küll nii, et nad ei taha uurida alati. Mõni perearst on normaalne ja veab kui selline on, aga teiselt tuleb tangidega välja kiskuda, nõuda, et saaksid selle või tolle uuringu. Kui arst ei pea seda põhjendatuks, aga ise tahad kontrollida, lihtsalt kontrollida, isegi kui kaebusi ei ole, siis alati ei saa. Pead kaebused välja mõtlema, et mingit asja saada, see on paraku reaalsus. Mul on mitu tuttavat, kes ei ole soovi peale uuringuid saanud ja ükski neist ei ole selline igavuses vaevlev simulandist vanainimene, kes laseb omale erinevaid uuringuid teha lihtsalt igavusest või äärmisest paranoiast. Tihti on arstidel suhtumine, et sa noor inimene, mis sul ka viga saab olla."
"Tuttaval raviti põiepõletikku ja kui surema hakkas, viis naine ta Tartusse, tehti vereproov ja vist poole tunniga selgus, et on hoopis kopsupõletik. Kohalik arst ei viitsinud verd kontrollida. Kui naine ka haigestus, prooviti ka talle kopsupõletiku asemel põiepõletikku pähe määrida uuringuteta."
"Elanikkond on maapiirkondades enamasti suht vana koos oma vanade krooniliste haigustega, pea igal on mõni tõbi küljes. Arstindus on äri, iga analüüs maksab, kasumit sealt ei tulegi. Maal pole inimestel ka tööd, kroonilised tõved muudkui suurenevad ja arsti põhitööks kujuneb bülletäänide täitmine, et need töötud saaks puude peale ning riik neil toime tulla aitaks. Noore perearsti jaoks vägagi igav ja rutiinne töö, eriti Lõuna-Eestis."
"Minu perearstile on hetkel esimene vaba aeg 19. juuliks 2016! 3-4 tundi lisanumbriga omaenese tööajast ei kannata oodata. Õhtune vastuvõtt lõpeb 20.00 ja mina jõuan sinna kõige varem kella 18.30ks. Jälle ei jõua ära oodata! Seega tegelen iseravimisega iseenese tarkusest ja küll riik lõpuks rahad leiab, kui viimaks haiglasse satun! Head iseparanemist kõigile!"
"Kahjuks on teema siiski tõsine, et seda niimoodi eksponeerida. Äriühingud perearstinduses on seadusega paika pandud ja MTÜ moodustamine selleks ei ole ilmselt aktsepteeritav. Et toime tulla kuidagimoodi, peaks perearstil olema ca 1500 kindlustatut ja parem veel grupipraksis, kus on võimalus kulusid jagada ja koostööd teha. Kuidas see õnnestub, on iseasi. Vahel on takistuseks arstide suured egod ja oskamatus koostööd teha. Paraku maakohtades on omad probleemid - kindlustatute vähene arv. Et saada aktsepteeritavat praksist, on vaja perearstil mitut valda ja probleem on ka see, et sageli on selles vallas registreeritutes ainult pooled vallas oleva perearsti nimistus."
"Analüüsideks ja uuringuteks inimene saata sageli maakonnakeskusesse või Tallinnasse-Tartusse. Kohapeal on perearstil vajalike uuringute maht piiratud tehniliste võimsuste tõttu. Kavandatavad Tervisekeskused-Perearstikeskused haldusreformi kaudu on veel läbi viimata ja ega seegi ei ole lahendus, kui uues vallas on ca 5000 elanikku. 4500 patsientiga nimistut on suht keeruline saavutada, kuna paljud on mujal perearsti nimekirjas. Vallas peaks seetõttu olema vähemalt 7000 elanikku. Paraku on ka kulude kokkuhoid probleemiks ja eriti üksikpraksistele, milliseid on veel ca 60% või rohkem. Kas perearstile üldse makstakse õiglast hinda tehtud töö eest? Haigekassa pigem kasutab "Tambovi koefitsienti" ja lööb ühikuhinnad nii alla, et tegelikke kulusid ei ole võimalik katta. Uuringute ning analüüside eest makstakse perearstile täiendavalt lepingu alusel. See on raha, mida saab siis, kui need on tehtud. Jälgida tuleb ka seda, et lepingumahtu ei ületataks."
