DELFI KRIMMIS: Sevastopol - kõige venelikum linn poolsaarel: mis on kahe aastaga muutunud?

Esimene, mis Sevastopoli hosteli Vesjolõi Delfin ruumides silma torkab, on paberileht külmkapi uksel suure pliiatsiga kirjutatud kirjaga “КРЫМ НАШ” (“Krimm on meie”).

Hashtag #КРЫМ НАШ saadab meid kogu teekonnal annekteeritud Krimmis. Markeriga kirjutatud kirja võib näha tualetis poti kohal, maalituna Vladimir Putini portree kõrvale seinale Jalta ranniku juures, uuristatuna Venemaale suunduva praami reelingule ja kleebituna Žiguli pagasiluugile.

Pärast projekti “Seal, kus on Venemaa” läks aasta ja me asusime koos Vene ajakirjaniku Vladislav Moissejeviga taas teele. Seekord Venemaa annekteeritud Krimmi poolsaarele. Meie reisi eesmärk tundus olevat väga lihtne: jutustada, kuidas Krimm elab kaks aastat pärast annekteerimist.

Kümme päeva loksusime me bussides, suundusime koos Vene turistidega ekskursioonile mere äärde, suhtlesime taksojuhtide ja pensionäride, ettevõtjate ja õpetajatega. Me käisime muuseumides, jõime viina ja silitasime lõvisid, inimestelt aga, keda kohtasime, küsisime: “Mis siis viimase kahe aastaga muutunud on?”

Elustatakse nõukogude minevikku

“Surm fašismile” - selline Teise maailmasõja aegne kiri soomusrongil tervitab bussijaama saabujaid. Jutustust Krimmist alustan ma Sevastopolist.

Nõukogude ajal oli sellesse suletud sõjaväelinna võimalik pääseda ainult loaga, sest seal paiknes Musta mere laevastik. Sõjalaevu näen ma ka praegu, kui sõidan bussiga mööda Lenini prospekti.

Krimlaste sõnul oli ja jääb Sevastopol kõige venelikumaks linnaks poolsaarel. Nagu märkis üks vestluskaaslastest, Kertši elanik Ivan Aleksejevitš, pöörab Venemaa Krimmis erilist tähelepanu nõukogude patriotismile, Vene minevikule ja ajalooliste isikute kultusele.

Seda on hästi näha Sevastopolis: reklaamstendilt meenutab Jossif Stalin kõigile möödujatele, et Teine maailmasõda on “meie võit”, plakatitel austatakse Suure Isamaasõja veterane ning Vladimir Putin kinnitab iroonilise naeratusega: “Krimm. Venemaa. Igavesti.”

Linnas on renoveeritud ausambad Sevastopoli vabastajatele ja sõjalaevastikule, monumentide autahvlitel meenutatakse, et 1944. aastal sai linnast kangelaslinn. Parkides seisavad punaarmee lahingutehnika ja suurtükid ning Nõukogude raketikomplekside mulaažid meenutavad hitlerlikku okupatsiooni ja garanteerivad, et selline asi enam kunagi ei kordu.

Sadamas meenutavad Ukrainat ainult poodide vitriinides rippuvad ukrainakeelsed plakatid, mis teatavad allahindlustest ja hindadest grivnades.

Ukraina atribuutikat pole alles jäänud

Kõnnin alleel mööda Sevastopoli kaldapealset. Inimesed viskavad flööti mängivale poisile rublasid, annetuskarbile on suurte punaste tähtedega kirjutatud “Donetsk”.

“Tõstame patriotismi taset! Laske end fotografeerida selle stendi juures,” karjub möödujatele mees, kes seisab kolmjalaga fotoaparaadi juures. Tema objektiivi ees on stend Venemaa ja Krimmi kaardiga Venemaa lipuvärvides. Sellele on kirjutatud “Krimm, see on Venemaa”.

Allee elab täisväärtuslikku elu: pinkidel istuvad inimesed jälgivad päikeseloojangut, noored tantsivad hiphoppi ja kõrval mängib naine akordionil “Katjušat”.Talle laulavad kaasa tantsivad vanemaealised inimesed.

Nagu märkis oma artiklis ajakirjanik Moissejev, võitsid Krimmi annekteerimisest kahtlemata nõukogude atribuutika ja suveniiride müüjad.

Ranna ääres on rida üsna sarnaseid suveniiripoode: neis pakutakse erinevaid särke, magneteid, laste suuruses Teise maailmasõja aegseid punaarmee vorme ning taldrikuid Sevastopoli sümboli, Eesti skulptori Amandus Adamsoni projekteeritud mälestusmärgiga uppunud laevadele.

Olja, kes kaupleb suveniiridega juba viis aastat, on märganud, et pärast muutusi on muutunud ka suveniirid: “Vladimir Putini portreesid võis leida ka varem. Nüüd aga ei ole enam üldse jäänud Ukraina sümboolikat, selle koha on hõivanud Vene lipud, erinev nõukogude ja sõjaatribuutika.” Naine kinnitab, et suveniire ostavad turistid, kes praktiliselt kõik tulevad Venemaalt.

Vaatan särki: veriste hammastega Barack Obama pureb Vene lipuvärvides gloobust. Kõrval naeratab Putin ja kinnitab: “Venemaa on kõva pähkel.” Kiri “Viisakad inimesed” eraldusmärkideta Vene sõjaväevormi kõrval. Nii nimetati kohapeal “rohelisi mehikesi”. Sellele “mehikesele” püstitati hiljuti Bahtšisarais ausammas. Ausamba avamispäeval austas Ukraina ülejäänud osa Vene agressiooni ohvrite mälestust, samal päeval möödus kaks aastat Krimmi annekteerimisest.

Kus siis inimesed on?

Ljudmilal on olnud ligi 30 aastat väike pood Nahhimovi prospektil. Lähen tema juurde, et vahetada raha, on vaja peenraha bussipileti ostmiseks.

“Ma tean hästi, kui ebamugav on, kui taskus ei ole peenraha, seetõttu vahetan seda soovijatele alati. No loomulikult, kui saan. Aga kust teie tulete?” küsib müüja.

“Oo, varem käis minu poes palju teie kaasmaalasi. Mäletan ka poolakaid ja eestlasi. Praegu on ainult venemaalased ja neidki pole palju. Ma küsin, kus on inimesed? Kus on lubatud Vene turistid? Kas tõesti pean ma minema tänavale, neid kutsuma, tirima kättpidi poodi?” on Ljudmila ostjate hulga vähenemise üle nördinud.

Poekeses müüakse toiduaineid: Venemaal populaarsed suitsutatud juustud ja vorstikesed, seisab külmik õllega, on limonaad, natuke puu- ja juurvilju.

“Kõik kaubad tuuakse nüüd Venemaalt, Krasnodari kraist. Ukraina kaupu me ei saa. Mõndasid kaupu võib Krimmi sisse vedada, aga veokid peavad seisma pikkades järjekordades.” Ljudmila märgib, et hinnad pole praktiliselt muutunud.

Ljudmila nimetab ennast ukrainlannaks: “Ma sündisin Ukrainas, seal elavad minu sugulased. Pärast Krimmi annekteerimist suhtleme me vähe, nad vihastasid minu peale selle pärast, et ma siia jäin. Aga kuhu mul minna? Ma ei saa lihtsalt oma äri, millest ma elan, maha jätta ja ära sõita.”

Palve peale võrrelda Ukraina ja Vene Krimmi ütles naine, et kaks aastat tagasi oli ostjaid palju rohkem: “Nüüd on inimesi vähem. Varem oli teine probleem – neid oli väga palju, mistõttu toimusid vargused. Oli ka räkiti juhtumeid, kui püüti arveid õiendada või konkurendi tööd keerulisemaks muuta. Korruptsioon oli ka Ukraina ajal, aga nüüd on seda tulnud veelgi rohkem.”

Hüvasti jättes palub Ljudmila teda mitte pildistada ega tema perekonnanime mainida. Naine andis mulle paberilehe kontaktidega: “Anna oma sõpradele edasi, las sõidavad Sevastopolisse, võivad peatuda minu korteris mere kaldal.”