DELFI VIDEO ja FOTOD: Meremuuseumi direktor Paksu Margareeta probleemidest: ta on jäänud veidi vaeslapse rolli

Tallinna linnamüüri välisehitiste hulka kuulunud kaitsetorni Paks Margareeta renoveeriti viimati 35 aasta eest. Selle aja jooksul on tekkinud sedavõrd palju probleeme, et neid enam ükshaaval lahendada pole mõistlik. Nii korraldas meremuuseum riigihanke, et leida selle ligi 500-aastase hoone renoveerimiseks sobiv ideekavand.

Meremuuseumi direktor Urmas Dresen rääkis Delfile torni kitsaskohti tutvustades, et Paks Margareeta on teiste meremuuseumi objektide – lennusadama ja Suure Tõllu – kõrval jäänud veidi vaeslapse rolli. Viimati renoveeriti Paksu Margareetat Poola arhitektide eestvedamisel aastatel 1978–1981. Pärast seda on üht-teist küll jooksvalt parandatud, kuid suurem osa sellest, mis majas näha, on valminud siiski 35 aasta eest.

„Puudub töökorras ventilatsioon, seda ei ole, sprinklersüsteemi ei ole, katus laseb suurte vihmadega läbi, kanalisatsioon ummistub ja aknad on sellised nagu nad on,“ rääkis Dresen, kes rõhutas suure probleemina seda, et seintelt pudeneb krohvi, mistõttu on eksponaate vaja pidevalt tolmust ja purust puhastada. See puudutab ka vitriinide all olevaid eksponaate, kuna 35-aastased vitriinid pole tolmutihedad. „Oleme välja vahetanud valgustust, aga välja vahetada lihtsalt vitriine ilma uue ekspositsioonilahenduseta on tegelikult suhteliselt mõttetu,“ lausus ta.

„Kui me tahame hakata parandama kõike, mis puudutab tehnilisi installatsioone: elektrit, kaugküttesüsteemi, ventilatsioonisüsteemi, sprinklersüsteemi, siis ei ole enam mõtet tagasi tuua vitriine aastast 1981. Nad on tehnoloogiliselt ja moraalselt juba sedavõrd vananenud,“ lisas Dresen. „Ei ole mõtet teha nihukest poole tera värki, et natuke remondime siit, natuke sealt – seda on juba mitmeid aastaid, võib-olla isegi aastakümneid tehtud –, aga teha siis juba kapitaalselt uus.“

Katus muutub üha ebakindlamaks

Kui hoones ringi vaadata, siis on näha, kuidas põrandakate kohati niiskuskahjustuste tõttu lainetab ja kobrutab, teisal on päris ära kulunud või paistavad erinevate vaibatükkide vahelt praod. Peale muuseumi tolmavate seinte võib abiruumides näha ka seinalt maha kooruvat värvi. Katuse all olevad tugipostid roostetavad ja suure vihmaga on vaja neljandale korrusele ämbrid vihmavett koguma sättida. Suure vihmaga on ka see probleem, et kanalisatsioon hakkab üle ajama. Torustikust ei tule samas aga vett piisava survega, et saaks tuletõrjevoolikuid kasutada. Ventilatsiooniks on hetkel kõik võimalikud uksed lahti, talvel ruume aga sedasi tuulutada pole võimalik. Lagunemise märke näitab ka väljaspool maja ülemistele korrustele viiv trepp sisehoovis, nii et kui seda varsti ei remondita või – ehk juba ideekavandi tulemusel – lammutata, siis võib see eluohtlikuks muutuda. Turvaliselt hoone katuseterassile jõudes võib aga tunda, kuidas katuseplaadid jalge all kõiguvad.

Kui kõik need vead on remondi käigus ära parandatud, siis luuakse Paksu Margareeta jaoks ka uus ekspositsioonilahendus. See saab loomulikult olema senisest moodsam, aga kõiksugustel interaktiivsetel ekspositsioonidel Dresen mõtet ei näe. Ta märkis, et neid on lennusadamas juba mõned aastad katsetatud. „Vaatajad tahavad näha ka natuke rohkem ehtsat klassikalist muuseumi,“ lausus Dresen. Suurem roll võiks tema hinnangul olla aga n-ö hands-on lahendustel, kus külastajad saavad ise käed külge panna. Uue ekspositsioonilahenduse välja mõtlemiseni jõutakse aga alles siis, kui on teada, mida ideekavandite konkursil välja pakuti ja milline töö konkursi võitis ehk milline saab olema uus ruumilahendus.

Muuseumi saab tulevikus ka ratastooliga

Paksu Margareeta remont on Dreseni sõnul päevakorras olnud suisa viimased kümme aastat, aga alati on tulnud muud asjad vahele. „Tuli vahele lennusadam, mis tuli valmis ehitada. Tuli vahele Suur Tõll, ja kogu lennusadama arendus. Nüüd oleme jõudnud otsaga tagasi siia.“ Renoveeritavat pinda on Paksus Margareetas koos abiruumide ja sisehooviga 2000 ruutmeetrit, millest torniosa on umbes 800 ruutmeetrit.

Nüüd on torni renoveerimiseks Dreseni kinnitusel ka viimane aeg, seda enam, et kõiki teisi vanalinna või isegi Tallinna muuseume on 35 aasta jooksul juba renoveeritud, mõnda ehk isegi mitu korda. Töid on tornis ette võtta aga selles mõttes lihtsam, et adekvaatseid sisujooniseid, mis muinsuskaitselisi piiranguid seaks, Paksust Margareetast säilinud ei ole. Lagesid küll maha võtta ei saa, aga välja saab vahetada praegused ripplaed, ja lagede sisse auke teha, et muuseumi lift ehitada. „Üks seatud tingimus oli, et Margareeta peab saama ligipääsetavaks ka puudega inimestele, sest praegu ratastooliga siia ei pääse. Ka kõigi teiste puuetega inimestel on siin suhteliselt raske liikuda,“ nentis Dresen.

Riigihankesse pandi kirja ka peamised eksponaadid, millega tuli ideekavandite koostajail arvestada. „Üks oli ka koge, mis leiti eelmisel aastal Tivoli kvartalist ehitustööde käigus,“ lausus Dresen, kelle sõnul eksponeeritakse 14. sajandi esimesest poolest pärit alust koos sellelt leitud umbes 200 leiuga ilmselt Paksu Margareeta sisehoovis. „Vaatame, kuidas see on välja kukkunud nendel pakkujatel.“ Koge veel eksponeerimiseks valmis pole, kuna seda tuleb konserveerida, mis võtab paar aastat aega. Ideaalis võiks haruldane koge eksponeerimiseks valmis saada samal ajal, kui lõpeb muuseumi remont.

Prognoositav eelarve on 3,2 miljonit eurot

Meremuuseumi soov on alustada ümberehitustöödega 2018. aastal ja torn taasavada 2020. aastal. Dresen nentis, et meremuuseum enam-vähem teab, kui palju Paksu Margareeta renoveerimine ja uue ekspositsioonilahenduse loomine maksma võib minna ehk milline on rahastuse osas muuseumi võimekus, milline riigi oma ja kui palju võib toetust saada Euroopa Liidust. Riigihangete registrist selgub, et ehitustööde, seal hulgas ekspositsioonimööbli, -tehnika ja -graafika, prognooseelarve on 3,2 miljonit eurot.

Aprillis alanud ideekavandite konkursile laekus tähtajaks ehk 31. maiks neli tööd, millega ideekonkursi komisjon sel ja uuel nädalal tutvub ja mille seast esialgse plaani järgi kolmapäeval, 15. juunil parima kavandi välja valib.