DELFI KRIMMIS: Kuhu kadusid kuld ja Musta mere saladused?

Kui Krimmi muuseumide ühisnäitus “Krimm. Kuld ja Musta mere saladused” oli 2014. aasta märtsis välja pandud Amsterdamis, annekteeris Krimmi Venemaa. Kunst – umbes 2000 vääriseset – jäi poliitilise olukorra pantvangiks ja siiamaani arutatakse, mida sellega teha.

Kellele tagastada väljapanek, mis on kindlustatud ligi kahele miljonile dollarile? Krimmi muuseumidele, kust eksponaadid võeti, mille arheoloogid on kõik need poolsaarelt leidnud ja mille teadlased neid uurinud? Või Kiievile, mille kultuuriministeerium ekspositsiooni gastrollile saatis, eksponaadid ise aga kuulusid juriidiliselt Ukraina muuseumide rahvuslikku fondi?

Oma nõudmised on esitanud ka Moskva, kes kinnitab, et ajaloolised leiud tuleb oma kohale tagasi toimetada. Paljud kardavad aga, et kui väärisesemed Krimmi tagasi saadetakse, võidakse need edasi saata “igavesele gastrollile” Moskva või Peterburi muuseumidesse.

“See on esimene selline pretsedent maailmas. Hoopis teine asi kui see, kui me pidasime sõdu ning muuseumid sattusid võõrastesse kätesse. Praegusel juhul on kõik teisiti, sest keegi ei tea täpselt, kuidas toimida,” ütles Simferopoli Tauria keskmuuseumi peavarahoidja Ljudmila Hrapunova.

Eksponaatide asemel on paberilehed

Tauria keskmuuseumis Simferopolis rebib kassiir ära pileti, mis maksab 100 rubla (1,2 eurot), ja kutsub töötajad, kes joovad kõrvalruumis kohvi. Turvamehe saatel väljub kaks naist. Üks neist esitleb end minu giidina, teine lülitab lihtsalt pimedas saalis valguse sisse. Kui me ruumi siseneme, paneb turvamees trellitatud ukse kinni ja saadab meid kogu ekskursiooni aja.

Giid räägib vene keeles Krimmist leitud ajaloolistest kunstiväärtustest. Nende hulgas on hulgaliselt dekoorielemente, münte, nõusid jms. Mind saadetakse teisele korrusele, kus asub ekspositsiooni teine osa.

Avarates saalides istuvad elatanud naised – korrapidajad. Giid jätkab oma jutustust eksponaatidest, rohkem tähelepanu pöörab ta aga kohtadele, kus eksponaate ei ole. Tühjades kohtades on paberileht kirjaga “Eksponaat asub näitusel Amsterdamis”.

Kunstimaailm tunneb isolatsiooni

Krimmis toimunud referendumit ei tunnusta ükski Euroopa riik, seetõttu ei tule sinna mingeid rahvusvahelisi näitusi. Aga on ka teised nüansid.

Hrapunova võtab mind vastu käsi kuivatades. Ta seletab: “Varem saatsime me arheoloogilised eksponaadid restaureerimisele Kiievisse. Nüüd me seda teha ei saa, aga Moskvasse saatmine on väga kallis ja keeruline. Seetõttu püüame me nii palju kui võimalik restaureerida ise, oma kätega. Krimmis selle valdkonna professionaale ei ole.”

Ajalooharidusega muuseumitöötaja töötab siin juba teist aastakümmet. Käime koos mööda saale.

“Siin seisis sarmaadi pronksnõu. Aga siin oli meie muuseumi sümboliks saanud greif. Kõige rohkem kahju on aga savioinastest. See on väga haruldane keraamiline leid, leitud on vaid neli sellist eksponaati. Me jätsime ühe endale, kõige haprama. Kõik nad on valmistanud üks meister. Need eksponaadid asuvad nüüd Allard Piersoni muuseumis Amsterdamis,” rääkis Hrapunova kahetsusega.

Vastuseks küsimusele, kas muuseum kannatas eksponaatide kaotamise tõttu väga, ta noogutas. “Nende tühimike tõttu muutusid meie väljapanekud halvemaks, pole terviklikkust. Ekspositsioonis olid erinevad unikaalsed ja hinnalised eksponaadid. Me kaotasime 451 kunstiteost. Veel rohkem kannatas Bahtšisarai muuseum – üle tuhande eriti hinnalise arheoloogilise leiu on praegu Amsterdamis. See on muuseumide jaoks loomulikult suur kaotus.”

Kunsti ja poliitika dilemma

Näituse “Krimm. Kuld ja Musta mere saladused” korraldas tuntud Saksamaal elav kuraator Valentina Mordvintseva. Selle näituse moodustavad eksponaadid neljast muuseumist: Bahtšisarai, Kertši, Hersoni ja Tauria keskmuuseumist.

Allard Piersoni muuseumi direktor Wim Hupperetz ütles intervjuus New York Timesile, et tehti suuri jõupingutusi, et veenda Krimmi muuseume saatma neid väärisesemeid alguses Saksamaale ja pärast Amsterdami.

Hrapunova ütles, et näitusel “Krimm. Kuld ja Musta mere saladused” moodustusid järjekorrad ning suur ekspositsioon võttis enda alla mitu saali. Eksponaadid on pärit viimasest perioodist enne Kristust ja esimestest aastatest pärast Kristust.

Kommenteerides kujunenud olukorda kinnitab Ukraina kultuuriministeerium, et näitus on nende omand ja tuleks seetõttu tagastada Kiievile. Krimmi muuseumid aga leiavad, et eksponaadid tuleks tagasi tuua oma kohale, kuigi muuseumid kuuluvad nüüd Venemaale.

Amsterdami muuseum ei otsusta millegi üle ja ootab kohtu otsust, mis peaks selgeks tegema, kes on eksponaatide omanik.

Õiguse ja moraali vahel

Vestluskaaslase sõnul tuleb eksponaadid tagasi tuua oma kohale, mitte oma maale.

“Ma usun, et terve mõistus võidab. Ei saa lubada, et poliitika võtaks ära meie väärtused, mis on leitud meie maa seest. Need kaevasid välja Krimmi arheoloogid, neid on uurinud meie teadlased. Need eksponaadid on osa meie ekspositsioonist,” kinnitab muuseumi töötaja, kuigi tunnistab, et Kiievi pretensioonid on loogilised. “Teisest küljest, Krimm oli siis Ukraina osa. Ekspositsiooni lubas välja viia Ukraina kultuuriministeerium. Praegu on kaks peamist pretensiooni: meie tahame, et meie eksponaadid toodaks tagasi oma kohale, aga Ukraina esitab oma loogilised pretensioonid.”

Küsimusele, kas ta ei karda, et tagasi toodud väärisesemed viiakse välja Venemaa peamistesse muuseumidesse, vastas Hrapunova, et sellist praktikat pole olnud.

Hrapunova tunnistas, et selline olukord riivab teda isiklikult, kuid ta mõistab, et sellel küsimusel on kaks poolt – juriidiline ja emotsionaalne. “Ainus, mis meile selles olukorras on jäänud, on lootus,” ütles Hrapunova.